Mul paluti kirjutada armukadedusest. Viimasel ajal on palju juttu armastusest, mis peaks olema vaba. Eesti tantra on vallutanud peaaegu kõigi meeled, vahet ei ole, kas naeruvääristades või praktiseerides seda kui tõsiseltvõetavat vaimset tehnikat. Vahemärkusena olgu öeldud, et iidsel tantral ei ole eesmärgiks orgasm ja supervahva seks, vaid ikka kõrgemad spirituaalsed kogemused.
Toimumas on seksrevolutsioon. Hallidest varjunditest kuni keelustatud teraapiateni. Vaba maa. Vabad inimesed. Prioriteet on enda heaolu, enda armastamine. Üha raskem on pühenduda, sest ahvatlusi on igas nurgas. Proosal on hallitusmaitse: lapsed, mustad pesud, pikad tööpäevad, moosikeetmised. Tahaks ju ikka värsket, seda, mis kananaha ihule toob. Samas, kas me kõik ei igatse olla armastatud, st lähedust? Kas armastus ja lähedus on olemas ühe öö suhetes, puudutustes, mille eesmärk on saada kohene nauding, mitte pikemaajaline ühendus? Kas avame enda tõelise olemuse inimestele, kes tahavad meid ainult viivuks? Olen naiivne või vastupidi – ratsionaalne?