Suvi toob kaasa puhkused ja rohkem aega. Kui igapäevane kaheksast-viieni rütm taandub ja töömõtted hajuvad, on senisest enam mahti ja võimalust mõelda, mida ma teen ja milleks ma seda teen. See polegi nii lihtne, sest enamasti märkame-hindame ikka meeldivat ja toredat, ebameeldiv ja paha, või lausa paheline, jääb enda juures varju. Seepärast võib suvine enesekaemus kergesti kalduda teiste süüdistamiseks elus rõõmu, joovastuse ja iha puudumise üle. Tunne, et kusagil mujal, kellegi teisega, midagi muud tehes, oleks rohi rohelisem ja taevas sinisem, kipub paljudele kallale. Saabunud küllus meelitab ennast nautima, viimast võtma, joobuma, otsekui põgenedes senisest argipäevasusest. Kas on aga võimalik põgeneda enese eest?
Suvised seltskonnamängud pakuvad rohkesti naljaga-pooleks-vastuseid stiilis “suurim peoloom”, “hall hiireke”, “kõvema kandmisega” või “pehmo”. Kui keegi mängukaaslaste poolt taolise omistamise osaks saab, võib see tunduda vimkana või lihtsalt katsena teise arvel vaimutseda. Aga kui hästi me ennast ikkagi tunneme? Ja kas vastused on enda sees, et neid leida; või pigem väljas, et kogedes ja tundes aru saada, mis mulle ainuomane ?
Hannes Kuhlbach
Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)
