Tennisetreener ja coachingu üks loojatest Timothy Gallwey 1974. aastal ilmunud raamat „The Inner Game of Tennis“ võtab hästi kokku tema arusaama, kuidas saavutada paremaid ja rahuldustpakkuvamaid tulemusi. Need printsiibid on ajatud ja rakendatavad üle valdkondade.

Gallway hinnangul koosneb iga mäng kahest osast – välimisest ja sisemisest. Välimist mängu mängitakse, et ületada välised takistused ja jõuda välise sihtmärgini. Kuigi väliste sihtmärkide saavutamist ja selle mängu õppimist käsitlevad mitmed raamatud ja koolitused, suudab suurem osa inimestest rakendamise asemel sealt saadud juhised paremal juhul ainult meelde jätta. Seega pole enamjaolt asi selles, et me ei teaks, mida meil on vaja teha. Vaatamata teadmistele, me lihtsalt ei tegutse nende teadmiste alusel! Raamat keskendubki küsimusele, kuidas arendada tippsoorituse aluseeldusteks olevaid sisemisi oskusi.

Kaks mängu & kaks mina

Selle raamatu tees on, et ühegi mängu mängimisel ei saavutata vilumust ega rahulolu ilma, et pöörataks mingitki tähelepanu sellele võrdlemisi tahaplaanile jäetud oskusele, milleks on sisemine mäng. See mäng käib mängija enda peas, mida mängides puutume kokku selliste teemadega nagu keskendumise hajumine, närvilisus, ebakindlus ja enesekriitika. Selle mängu eesmärk on ületada kõik mõtteharjumused, mis on laitmatu soorituse saavutamise teel ja vabastada inimeses peituv potentsiaal. Kuna sisemised takistused pärinevad ühest allikast ja nende ületamiseks vajaminevad oskused on püsivalt samad, siis toovad sisemise mängu võidud endaga kaasa püsivamad tulemused ja soodustavad oluliselt tulevaste kordaminekute tõenäosust mis iganes eluvaldkonnas.

Raamatus sisalduvate Gallwey ideede mõistmisel on vundamendiks tema avastus mina kahetisusest. Tennisetreenerina märkas ta korduvalt, kuidas mängijad iseendaga väljakul räägivad:

Ole nüüd, Tom, katsu pall enda ees hoida!

Teda hakkas huvitama, mis toimub mängija peas. Kes ütleb kellele mida? Suurem osa mängijatest räägib endaga lakkamatult. Kes räägib kellega? „Ma räägin iseendaga“, ütleb enamik inimestest. Kuid kes on see „mina“ ja kes „ise“?

Gallwey järeldas, et „mina“ ja „ise“ peavad olema eraldiseisvad olemid, sest vastasel korral ei toimuks vestlust. Sellele tuginedes võib öelda, et kõiki mängijaid on kaks. „Mina“ annab juhiseid ja „ise“ paneb need tegudesse. Seejärel annab „mina“ tegevusele hinnangu. Selguse huvides nimetas Gallwey „ütlejat“ esimeseks minaks ja „tegijat“ teiseks minaks. Teine mina – see tähendab, füüsiline keha, mis sisaldab aju, mälupanka (teadlikku ja alateadlikku) ja närvisüsteemi – on ülimalt keerukas ja pädev võimekuste kogum. Selles on varjul sisemine ülivõimas intellekt. Mida ta ei tea, selle õpib ta ära lapseliku kergusega. Iga toimingu jaoks kasutab keha miljardeid rakke ja neuroloogilisi kommunikatsioonivõrgustikke. Isegi võimsad arvutid ei küündi nende keerukate liigutuste matkimiseni, mida sooritab juba algaja tennisemängija. Küll aga häirib teise mina loomulike annete avaldumist esimese mina e ego, lakkamatu mõtlemine ja sõnaliste juhiste andmine.

Sellest joonistub välja Gallwey Sisemise Mängu peamine postulaat: iga mängija esimese ja teise mina vaheline suhe on peamine tegur, mis määrab tema oskuse tõlgendada tehnilisi teadmisi tegevuseks. Teiste sõnadega seisneb tee parema tennisemänguni – või parema ükskõik milleni – teadliku ütleja, esimese mina ja teise mina loomulike võimete vahelise suhte parandamises. Nende kahe mina vaheline harmoonia sünnib vaid sellest, kui ego on tasa ja keskendunud. Üksnes siis on tipptaseme saavutamine võimalik.

Minade lähendamine eeldab vaimu rahustamist.

See tähendab, vähem mõtlemist, analüüsimist, arvustamist, muretsemist, pelgamist, lootmist, püüdmist, kahetsemist, kontrollimist, närveerimist ja tähelepanu hajumist.

Vaim on vaiki siis, kui see on täielikult siin ja praegu, teo ja tegutsejaga täielikus ühisuses. Sisemise Mängu ülesanne on vaimu samm-sammulise rahustamise teel suurendada seesuguste hetkede sagedust ja kestvust, seeläbi järjepanu õppimis- ja tegutsemisvõimet kasvatades. Vaimu järk-järguline rahustamise protsess kätkeb meist paljude jaoks mitmete sisemiste võimete omandamist. Need võimed on tegelikult viisid lapsepõlvest saadik kogunenud vaimsete harjumuste unustamiseks

Kuidas saab inimene end ise aidata?

Ühe peamise võimena, millega end ise aidata saame, soovitab Gallwey arendada pingevaba keskendumist. Pingevaba keskendumine aitab toime tulla ka tihtipeale sooritust segama kippuva ülepüüdlikkusega. Baastööriistadeks selle juures on oskus näha ennast ja ümbritsevat arvustamata ning võime soovitud tulemust võimalikult selgelt ette kujutada.

Kuidas saab treener/juht aidata?

Juhul kui soovime treeneri või juhina inimeste arengule kaasa aidata, soovitab Gallwey hoiduda üleliigsest õpetamisest ja viia sõnaliste juhiste andmine miinimumini. Sel juhul on meie tööriistakastis oluliseks oskuseks inimese suunamine küsimuste abil, aidates seeläbi tema teadlikkust tõsta ja jättes vastutuse inimesele endale.

Neid teemasid vaatleme aga lähemalt järgnevas artiklis.

Loo autor Tõnu Nael on konsultant ja töötab erinevate alade sportlaste ja spordiklubidega, aidates neil oma parimat välja tuua. Tõnu kireks on seoste loomine spordi ja igapäevaelu muude valdkondade vahel, mis võimaldab sportlastel ka isiksustena terviklikult areneda. Raamatus välja toodud ajatud printsiibid haakuvad paljuski nende põhimõtetega, mida Tõnu endas kannab ja millest oma töös sportlastega lähtub.