Olev Remsu värske novell jutustab rahvakunstnike elust Nõukogude Liidus, täpsemalt ühest lennukast eluepisoodist.
Kirves ja Metuusala olid kuulsad kunstnikud, mõlemad koguni rahvakunstnikud. Hannes Kirves muutis graniidirahmakad Leniniteks, Kaupo Metuusala tekitas lõuendile tonte. Peale Lenini raius Kirves välja veel teisigi revolutsionääre, takkapihta lisaks tööeesrindlasi ja sportlasi. Metuusala tondid olid peast sakilised, punakad puraskid, ent nende elajate sinisilmsed pilgud olid lahked nagu inglitel. Kirves kandis üksjagu kõrgemat tiitlit, ta oli terve Nõukogudemaa rahvakunstnik, Metuusala ainult ENSV oma. Aga Kirvest ei lastud akadeemikuks, pidur oli ees, kuna tema Leninid olid liiga välismaised. Ikka oli neil mingi avangardismimaiguline kunsttükk küljes – näiteks seisis partei ja riigi looja ümmargusel maakeral, ise maakerast suurem, ent ümber ei kukkunud. Nagu ekvilibrist tsirkuses. Või upitus kuskilt kastist välja vaid ülakeha, otsekui inimeselõikaja oleks proletariaadi juhi tükeldanud ning alumise poole kirstu jätnud. Kas Lenin oli siis ekvilibrist ja illusionist? Või koguni kloun? Aga just seda on tahetud meile ridade vahelt öelda, protestisid kadedad sotsrealistid. Metuusalal oli lihtsam, tema tonte andis tõlgendada kui võitlevat ateismi – kunstnik kujutab usu kuratlikku olemust –, nõnda et nende kallal oli vähem ihnet irisemist.
