21. oktoobril 2021, Ene Mihkelsoni loomingule pühendatud ettekandepäeval kohtusid lavastaja ning õppejõud Merle Karusoo, näitleja ja Ugala teatri juht Garmen Tabor ning lavastaja Priit Pedajas, et vestelda Ene Mihkelsoni loomingu lavastamise võimalusest ja väljakutsetest. Vestlusringi juhtis Ene Mihkelsoni Seltsi juhatuse liige Marju Lauristin.

Vestlus oli ajendatud Ugala teatris 2020. aastal lavale jõudnud Ene Mihkelsoni romaanist “Katkuhaud”, mille lavastas Priit Pedajas. Ühe olulisema kaasaegse eesti kirjaniku Ene Mihkelsoni mitmete auhindadega pärjatud ajalooline romaan “Katkuhaud” on lugu, mida tihti on võrreldud Sofi Oksaneni romaaniga “Puhastus”, see koorub lahti nagu sibul ja toob meieni ühe perekonna loo, aga ka terve eesti rahva loo elusaatustest ja valikutest 20. sajandi teise poole alguses. 2021. aastal nomineeriti teatriauhindadel Luule Komissarov lavastuses sooritatud rolli eest parima naispeaosatäitja kategoorias.

Mõtteid vestlusest:

• Priit Pedajas: Mina olen harjunud selle teatriga, kus need, kes laval on, räägivad, ja need, kes saalis, need siis kuulavad. Iga proosatekst aga lavale ei sobi. Mihkelsoni “Katkuhaud” sobib hästi, sest seal on palju dialoogi.
• Merle Karusoo: Mihkelson ei ole kunagi tahtnud kõike lahti kirjutada, sest ta elab ja vaatab seda kõike mingis teises dimensioonis. Ta nagu ei tahagi jõuda lihtsa looni. Midagi läheks siis katki.
• Marju Lauristin: Tahaks meenutada, kuidas Ene ise rääkis “Katkuhauast”, tema jaoks “pitsitus” oli võtmesõna. Ja see tuleb Ugala lavastusest ka välja.
• Garmen Tabor: Ma tajun, et me liigume maailmas sinna, kus saab sõnastada asju intuitiivselt ja unenäoliselt. See aeg ei ole veel tulnud, aga sellised tajud, mis on kirjas (Ene Mihkelsonil – toim), neid hakatakse rohkem mõistma.