Mõned kuud tagasi küsisin oma pangas töötavalt brasiillasest tuttavalt: ”kuidas päev on läinud?”. ”Naljakaid probleeme lahendades,” kõlas vastus. Väljend ”naljakad probleemid” meeldis mulle kohe, aga veel ei osanud ma aimata, kui palju tegelikult tuleb iga päev vastu olukordi, mille kohta see väljend sobib nagu rusikas silmaauku.

Olles nüüd kuus aastat Soomes elanud, tundub mulle jätkuvalt, et Soome heaoluühiskond on siinsetele inimestele kohati veidi pimestavalt mõjunud ja kuna elu on üldjoontes nii uskumatult turvaline ja korraldatud-reguleeritud, siis minnakse kasvõi läbi halli kivi, et mingeid probleeme välja mõelda.

Hiljuti oli näiteks Helsingin Sanomates suur artikkel, kus oma pahameelt elasid välja linnakodanikud, kelle kodumaja juurde oli rajatud linnajalgrataste jaamake. Nende elu on nüüd kuuldavasti rikutud! Parkivad jalgrattad võtavad ära teeruumi muudelt liiklejatelt! Ja jalgrattaid toovad ja viivad inimesed on üleüldse kohutavalt häirivad! Ilmselt on tõesti paras väljakutse näha oma nabast kaugemale, n-ö suuremat pilti – kuidas jalgratas on nii linnaruumi kui inimese enda jaoks mitmes mõttes parem valik kui näiteks auto või buss. Põhiline on, et saaks viriseda?

Veel uskumatuma naljaka probleemi otsa sattusin, kui hiljuti puhkusereisi broneerisin. Tänapäeval on ju teatavasti ülilihtne leida lisaks ametlikule infole ka külastajate kirjutatud hinnanguid-kommentaare oma valitud hotellile. Kui lugesin varasemalt samas hotellis peatunud soomlaste kirjutisi, jäi silma üks ja sama, korduma kippuv naljakas probleem. ”Ebaviisakad rootsi turistid tõusevad enne kukke ja koitu ja viivad basseiniäärsetele lamamistoolidele oma rätikud, et need toolid endale ära broneerida,” kurtis nii mõnigi kirjutaja.

Appi!

Vahemere paradiisisaarel on käimas Soome-Rootsi lamamistoolisõda!!

Huvitav, kuidas peaksin selleks valmistuma? Äkki peaks relvastuma veepüssidega? Või võtma kaasa duubelkassettmaki ja valiku Eesti 90ndate diskomusa ja soome hiphoppi… Või äkki peaks üritama moodustada ühisrinnet taanlastega?

Kuuldavasti ei ole lamamistoolisõda aga siiski soomlaste-rootslaste leiutis. Kui sellest naljakast probleemist oma inglannast tuttavale rääkisin, ütles ta, et sakslaste ja brittide vahel on täpselt sama kana kitkuda.

Minu selle kevade kõige lemmikum naljakas probleem on aga üks Soome restorani-baari-regulatsioon. Nimelt on mitmed Helsingi baarid-restod saanud tänavu loa ehitada terrass oma restorani ees tänava ääres asuvatesse parkimisruutudesse. Parkimisruuduterrassil istuvatel klientidel on samad õigused, mis kõigil muudel baari/restorani külastajatel: nad võivad tarbida ka alkoholi. AGA. Nad ei tohi jalutada, joogiklaas käes, üle baari ja terrassi vahele jääva kõnnitee, sest kõnnitee ei ole restorani ”teeninduspiirkond”. Üks restoranipidaja naeris/nuttis ajalehes, et sisuliselt peaks ta endale eraldi töötaja palkama, kes õues klientide jooke üle kõnnitee viiks. ”Ja kuidas ma seda regulatsiooni välismaalastest klientidele selgitan?”

Ilmselt võiks seda nimekirja jätkata veel ja veel – probleemid, mis tekitatakse siis, kui õigeid probleeme ei ole. Äkki peaks tühjast probleemi tekitajatele soovitama keerutada stressi maandamiseks näpuvurr fidget spinnerit?

Romi Hasa

Romi Hasa

Romi Hasa on Edasi Helsingi-kirjasaatja. Romi on endine Eesti ajakirjanik, nüüdne Soome koduperenaine, kes elab Helsingi agulis koos muusikust abikaasa, kolme lapse ja koeraga ning vaatleb Eesti elu väikselt distantsilt. Loe artikleid (14)