Iga sügis viib mind vähemalt korra või paar Hiiumaale hirvepulma. See on looduses üks võimsamaid hetki, aga nagu ikka on olnud nii õnne kui ebaõnne. Tol hommikul oligi taas see kord, kus ebaõnn oli minuga.

Öö oli olnud küll imekaunis, kuid suhteliselt vaikne. Mõni hirvepull oli vaid korraks end kaugelt näidanud. Väsinult ja külmast veidi kangena sõin oma hommikust juustusaia auto kõrval ning soojendasin end päikese käes. Ka minu fotovarustus kuivas päikese käes statiivil. Äkki märkasin enda kõrval liikumist. Üks kohalik rebane tundis minu vastu huvi. Märkasin, et tegu on sama aasta noorukiga, kel uudishimu suurem kui inimesekartus peaks olema. Eks ta mu hommikusööki noolis ja viskasingi talle viimase tüki. See tundus reinuvaderile väga maitsevat.

Läksin autost teist juustusaia võtma ning kui ümber pöörasin, nägin, et rebane on asunud huviga mu fotovarustust uurima.

Hambaga prooviti isegi statiivijalg ära. Kuna mul autos oli tagavarakaamera ja objektiiv, siis tegin kiirelt uurimistest mõned pildid. Hiljem, kui mu hommikuseltsiline oli teise juustusaia täielikult endale saanud, uuris ta ära ka mu auto. Kuna esiuks oli lahti jäänud, kontrolliti ära esiiste ja mingil põhjusel otsustati mu sall enesele võtta. Kiirelt lohistas rebane salli autost veidi kaugemale ja veel enne, kui reageerida jõudsin, pissis sellele peale. Ilmselt oli see märk sellest, et mind võeti omaks ja meist olid saanud südamesõbrad.

Ave Kruuseli jaoks on fotograafia üheks väljendusviisiks ja kaamera käib tal retkedel kaasas alatihti. Loodus ongi selline osa tema elust, ilma milleta lihtsalt ei saa. Ennekõike köidavad Avet just varahommikud ja päikesetõusud – eks see öösel voodist välja saamine ja minek on paras katsumine, aga kahetsema ei pea kunagi. 

Ave Kruuseli foto “Mis see ava täna on?” märgiti ära ka tänavusel Looduse Aasta Foto konkursil, varem on ta võitnud samal konkursil ka peaauhinna.