Vabandan ette ja taha, käpuli maha. Kirjutan kahel teemal, milles kummaski pole päris kodus. Teisalt puudutavad need tihedalt meid kõiki ja igaühel on sõnaõigus. Unenäod ja digitaalia. Aga teen lühidalt, jagan väikest äratundmist.
Ausalt, kui keegi hakkab oma unenägusid jutustama, siis panen mõttes kõrvad kinni ja adjöö! Noogutan ja naeratan nagu robot, aga mõte on mujal.
Oma unenägudest millegipärast hoiame kramplikult kinni, üritades hommikul meenutada.
Ühel ööl nägin unes jälle kohutavat kräppi. Olin läinud stressiga magama ka, vahel asjad kuhjuvad ja moodustavad mingi rõveda mäe. Siis unes mingi katkendlik jama. Püüdsin painajat hommikul kokku panna: tundmatud lõustad, lagunenud majad, ebaloogilised “tegevusliinid”, mingi anomaalia, mille kõrval Lynchi filmid on nagu “Pealtnägija”.
Ülearuse info jäägid jäävad ajju kummitama, unenäos sõuavad pinnale.
Siis… peast käis mingi raksakas läbi, ei tea, kas elekter lõi sisse või mõistus tuli koju. Tühi, kogu unenägu läinud. Ma olen vaba nagu lind, stress ka pühitud!
Unenäokoorem meenutab digitehnika pidevaid nõutavaid uuendusi. Vaevalt saan moblasse neti sisse panna, kui monster küsib: luba 22 uuendust? Mida on seal kahe päevaga uuendada, selles rondis saab napilt sõnumeid saata! Kuna kujutan ette, et olen natuke öko, siis ei vaheta telefoni iga kahe aasta tagant, kasutan raiska, kuni vähegi saab helistada.
Telefonid aga kujutavad ette, et nad on paari aastaga surnud ja sa pead ostma neile järglase, sest nad on nii programmeeritud. Külmikuparandaja näiteks ütles hiljuti, et külmikud on loodud kümneks aastaks, aga uusimad juba vähemaks. Et kui teil on kaheksa aastat vana kapp, on mõttekam uus osta. Nii tegime.
Läpakas (või süler), milles seda teksti kirjutan, on aastane, hiljemalt nelja aasta pärast ohtlike jäätmete kogumispunkti klient.
Kas nad ei oska paremat tehnikat teha, mis natuke vastu peaks? Oskavad, aga ei taha, sest kes siis uusi tooteid ostab.
Uuendused, millele seadmetes “jah” vajutame, kiirendavad telefoni või arvuti vananemist, “uuendusega” kaasnev mõttetu lisakoormus teeb digitaaliat aeglasemaks. Vaielgu spetsid nüüd vastu, aga nii see on. Mõtlen iga kord, kas lubada uuendusi, aga sageli on see muidugi vältimatu.
Kui vajutada unenäo “uuendustele” hommikul ajus “jah”, siis nad võivad ju häguselt meelde tulla, aga me ei vabane mürast, päeva jääkidest. Mingu see Freud…
Nüüd on nii igal hommikul: hüvasti, ajukõnts! Tere uus päev.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
