Elus on mõned kohtumised ja laused, mis jäävad meelde. Kes veel mäletab, siis 2000. aasta septembris kiideti heaks ÜRO Millennium Development Goals, mis sõnastas aastatuhande globaalsed arengueesmärgid kaheksas prioriteetses valdkonnas alates nälja ja vaesuse leevendamisest kuni keskkonna jätkusuutlikkuseni välja. Nende arengueesmärkide saavutamiseks lepiti kokku rikaste riikide arenguabi vaestele riikidele. Veenmaks Euroopa Liidu doonorriike kinni pidama 0,7% rahvusliku kogutulu eesmärgist vaeste riikide toetamisel, põhjendas tollane Maailmapanga president James Wolfensohn, et liikmesriikide toetus on vajalik tagamaks inimestele inimväärne elu Aafrikas ja tagamaks meie lastele rahu.
Viimaste kuude jooksul olen pidanud alates matustest kuni juubeliteni, sõpradega istumistest kuni avalike esinemisteni palju arutlema energeetika ja sellega kaasuva kliimamuutuse teema üle. Mingil põhjusel, kui inimesed mind näevad, tahavad nad kohe rääkida elektri hinnast. Mitte et mina seda kõigil elujuhtumitel alati sooviks. Või veel enam, nagu mul oleks jooksvale hinnale mingi mõju. Mõned olukorrad on isegi tänases maailmas elektrihinnast või laiemalt energiahindadest rääkimiseks kohatud.