Elus on mõned kohtumised ja laused, mis jäävad meelde. Kes veel mäletab, siis 2000. aasta septembris kiideti heaks ÜRO Millennium Development Goals, mis sõnastas aastatuhande globaalsed arengueesmärgid kaheksas prioriteetses valdkonnas alates nälja ja vaesuse leevendamisest kuni keskkonna jätkusuutlikkuseni välja. Nende arengueesmärkide saavutamiseks lepiti kokku rikaste riikide arenguabi vaestele riikidele. Veenmaks Euroopa Liidu doonorriike kinni pidama 0,7% rahvusliku kogutulu eesmärgist vaeste riikide toetamisel, põhjendas tollane Maailmapanga president James Wolfensohn, et liikmesriikide toetus on vajalik tagamaks inimestele inimväärne elu Aafrikas ja tagamaks meie lastele rahu.

Viimaste kuude jooksul olen pidanud alates matustest kuni juubeliteni, sõpradega istumistest kuni avalike esinemisteni palju arutlema energeetika ja sellega kaasuva kliimamuutuse teema üle. Mingil põhjusel, kui inimesed mind näevad, tahavad nad kohe rääkida elektri hinnast. Mitte et mina seda kõigil elujuhtumitel alati sooviks. Või veel enam, nagu mul oleks jooksvale hinnale mingi mõju. Mõned olukorrad on isegi tänases maailmas elektrihinnast või laiemalt energiahindadest rääkimiseks kohatud.

Kõige enam on mind nende arutelude juures pannud imestama, üllatanud negatiivselt see, et eelkõige just üle keskealiste ja elus hästi edasi jõudnud meeste hulgas on endiselt üllatavalt palju neid, kes ei usu või ei taha senini tunnistada inimtekkelist kliimamuutust (meenuvad arutelud Auvere põlevkivielektrijaama ehitamise vajalikkusest kümnend tagasi, kui tollane minister ei tunnistanud kuidagi kliimamuutuse inimtekkelist olemus ja uskus selle kohe mööduvat), või kui ka usuvad, siis asuvad seisukohale – aga mul ükskõik!

Taavi Veskimägi

Taavi Veskimägi on tippjuht, kes on juhtinud mittetulundusühinguid, erakonda, rahandusministeeriumi ja mitmeid äriühinguid. Viimased 12 aastat on ta olnud Eleringi juhatuse esimees. Loe artikleid (16)