“Liibanon vajub nagu Titanic, ainult et seal ei mängi isegi orkester,” ütles Prantsuse välisminister Jean-Yves Le Drian ajalehele Le Figaro detsembris 2020. Kus on Liibanoni probleemide juured ja kas väike Vahemere pärl suudab olla suurem kui ta ajalugu?

Beirut, juuli 2019

See lugu sai alguse 2019. aasta suvel kahest graafilisest lehest, mis kujutasid Beiruti varemetes  maju: Mazen Kerbaj’ “Beirut – Burj el Murr” ja “Beirut – UFO”. Elegantses Beirutis lonkides olid varemed mind alailma jahmatanud: lennukas marmorist ja harjatud terasest linnaruum, mille vahelt või tagant tõukab end äkki esile kollakas kuuliaukudega vare nagu lagunev hambakönt. Olin otsinud neile mingit selgitust või neist mingit sõnumit peale selle, et 1975.–1990. aasta kodusõja rinne läks joonelt läbi kesklinna. Võib-olla seostus see rahutus mu jaoks kuidagi 1990ndate lausmuutumisega Tallinnas, mil kõik toimus ühekorraga: õdusa eestiaegse elu taastärkamine äärelinnades, meie oma Manhattani rabe tiigrihüpe Paberi trammipeatuse kandis ja siis see pisut kohmetuks tegev magusvalus nostalgia, kui su koolipõlve esimeste salasuitsetamiste tatisest baarist sai üleöö boutique. Aga varemeid meil tollal polnud: need olid sotsialistliku ülesehitustöö käigus sõja järel ära kaotatud ning märtsipommitamise haavad elasid tollal üksnes suulises mälus ja salajuttudes.

Marin Mõttus

Marin Mõttus on pikaaegne diplomaat, töötanud Eesti suursaadikuna Portugalis ja Türgis (akrediteerituna sh Liibanoni ja Iraani) ning olnud lähetuses ka Madriidis ja Iisraelis. Täna tegutseb välispoliitika analüütikuna. Pikaaegne huviala on olnud hispaania keel ja sellekeelsed kultuurid, ta on tõlkinud ka hispaaniakeelseid raamatuid. Loe artikleid (4)