Antti Sinitsyni “Ambient portreed” on üks neid näitusi, mille tegelikust mõjust saame ilmselt aru alles aastakümnete pärast. Siis, kui näituse tööd – mille peategelasteks on nõukogude perioodil kerkinud paneelelamud, mis siis enam kindlasti püsti seista ei jaksa – on muutunud mälukandjateks sellest perioodist meie arhitektuuris ja linnaruumis. Oli väga võluv ja poeetiline aeg, ütlevad ajaloolased ilmselt siis neid fotosid käes keerutades.

Arhitektuurifoto näitustega on tihtipeale see lugu, et vaataja jääb juurdlema mitte foto enda, vaid arhitektuuri üle, mis sellel jäädvustatud on, püüab pihta saada sellele, mida arhitekt mõtles, ja harvem vilksatab peast läbi küsimus, miks fotograaf selle pildi üldse tegi.

Alles hiljem, võib-olla aastaid pärast näitusel käimist saad aru, kui väga üks arhitektuurifoto maailmapilti mõjutada võis. Sest lõpuks teame ja mäletame linna, selle hooneid ja ajalugu läbi fotode. Linna võimsaid hooneid selle kaudu, mida fotograafid suurejoonelise ja mastaapsena on näidanud; linnaosade poeesiat nii, nagu fotograafid on selle pildile püüdnud. Kui palju on neid, kes aastakümnete pärast vaatavad Antti Sinitsyni fotosid lagunevatest paneelmajadest raagus puude vahel udustel hommikutel ja õhkavad selle kadunud ilu järele? Sest kui alles on vaid fotod, nende kõrval ka ehk mõned viimased tuhmuvad mälupildid, siis mille järgi otsustada, kuidas tegelikult oli? Kuidas me otsustame, kas mäletada neid maju koledate või ilusatena?

Iga valitseja tahab enda võimsuse tõenduseks ja rahvale mulje avaldamiseks ehitada midagi suurt – kunagi ehitasid kuningad losse, siis ehitasid võõrvallutajad Lasnamägesid.

Omas ajas paljude poolt imetletud ja ihaldatud majad muutusid aja muutudes inetuteks, vihatud võimu viimasteks monumentideks. Samal ajal jäid need majad ju kellegi kodudeks edasi.

Antti Sinitsyni näitusel vaatab vastu linnaruumist üles leitud ilu, mille kõik on jõudnud ammu unustada, millest kõik on juba mitu aastakümmet mööda vaadanud. Pea kõrvale pööranud. Ehk on pilgu maha löönud trepikoja uksest välja astudes ka inimesed, kes neid maju koduks peavad. Sest kõik ju ütlevad, et see on õudne, kus nad elavad. Sinitsyn vaidleb neile oma fotodel aga kategooriliselt vastu.

See näitus ei ole tegelikult üksnes majade portreed, need on linnaruumi portreed sellistes mitte-kohtades, mille kohta turismiteatmikud ütlevad, et pole midagi vaadata, ja millest ükski reisiblogija kuulnudki pole, kus ükski influencer kunagi pilti ei teeks. Aga mida kümned tuhanded inimesed oma koduks nimetavad.

Selle väikese, vähem kui kümnest fotost koosneva näituse jõud on uskumatult suur. Enne ei oleks keegi küsinud, kes olid nende majade arhitektid, kes nende ehitajad, kelle kodud need on – kes olid need inimesed, kes nägid ilu kohtades, kus meie seda aastakümneid ei suutnud näha.

On päris kummaline, kui kiiresti me ilu ümber hindame. Unistuste kodu kriteeriumiks olid ju soe vesi, keskkütte kuumaks köetud radiaatorid, lift, sektsioonkapp, värviteleviisor. Need paneelmajad olid siis nii ilusad, nii ihaldusväärsed. Või ei peetud neid kunagi ilusaks, oli ehk aeg, kui küsiti, mis loeb ilu ühe kortermaja puhul? Ilus fassaad ei loo kodutunnet, kui selle fassaadi taga peab talvel veeämbrit käe otsas mööda treppi kolmandale korrusele tassima ja iialgi, mitte iialgi ei saa saa ärgata soojas toas ja alustada päeva kuuma duši all.

Meie ajal ilu muidugi loeb. Või vähemalt loeb Antti Sinitsyni jaoks, kes neid seni nõukogude võimu sümbolina nähtud paneelmaju ja terveid paneelmajade linnaosi portreteerib. “Ambient portreed” näitab seda poeesiat, mis ehk nende elanike endigi jaoks on vahepeal kaduma läinud.

Antti Sinitsyni pilk on nii värske. Sündinud juba peaaegu et vabasse Eestisse (1988), on tal privileeg vaadata nõukaaegset arhitektuuri igasuguse nostalgia ja eelarvamuseta. Aga see, et tal on tänu oma noorusele olnud ilmselt lihtsam leida üles mingi

uus ilu vihatud võimu rajatud linnas,

ei muuda seda näitust vähem eriliseks. 

Analoogkaameraga pildistades on spontaansust vähem, aeglasemalt tegutsema paneb nii tehnika ise kui ka ratsionaalne soov mitte raisata filmi ja teha kiirelt mööda joostes sadu pilte “igaks juhuks”. Seda rahu ja läbimõeldust on selgelt tunda, iga kord kaadrit täpselt paika sättides oli ilmselt aega ka veelkord vastata küsimusele, kas selle teemaga peab tegelema. Vastata, et peab küll.

See näitus võiks olla omamoodi teraapiaks neile, kes tunnevad, et on nendes paneelmajades lõksus, kinnisvararallist lootusetult maha jäänud, kinni oma aastakümnetevanuses kodumajas, mille enamus naaberlinnaosade elanikke esimesel võimalusel maha lammutaks.

See näitus on kõigile neile, kes on alati osanud näha ilu mõranevas paneelseinas, mahajäetud poes, pooleldi tühjaks jäänud majas ning tundud end väga üksi niimoodi maailma nähes. Aga te pole üksi siin linnas.

Näitus “Ambient portreed” on avatud Tallinna galeriis Positiiv kuni 8.10.2021, näitus kuulub Tallinna Fotokuu 2021 satelliitprogrammi.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)