Meie looduse haprus on paljuski seotud materjalidega, millega end selle eest kaitseme. Pea pool kogu süsinikujalajäljest tuleb ehitusest, seega ei tohiks me enam ühtegi klaasist kõrghoonet ehitada, vaid peaksime otsima uut arhitektuuri kohalikust toorainest, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Sille Pihlak.

“Me peame kokku leppima, kus on aknad ja kus seinad,” kõneles Bill de Blasio, New Yorgi linnapea aastast 2014, kaasaegse arhitektuuri muutumise vajadusest. New York on justkui lõpmatu klaasi ja betooni väli, mis sillerdab päikese käes ja kehastab endas unistuste täitmise ambitsioone. Kuid hõlmates endas kaasaegsele ärikeskkonnale omaseid väärtusi, on see ka näide raiskavast ja keskkonda koormavast arhitektuurist, mis suutis laiendada oma kapitalistlikke siirdeid üle terve maailma. Nüüd on pea iga suure riigi pealinnas võimalik leida justkui oma city koopia, mis on jõukuse ja maailma ärieliiti kuulumise tunnus, samas üsna ükskõikne konkreetse koha ja selle omapära suhtes.

Just üleliigselt ekspluateeritud klaaspinnad, mida kasutatakse nii eksterjööris kui ka interjööris, välisseinte, siseseinte ja akende materjalina, on ajendanud praegust New Yorgi linnaisa kõnelema kaasaegse arhitektuuri uutest lahendustest. Sest jätkusuutlikkus ja energiatõhusus ei käi süsihappegaasirikka betooni, klaasi ja teraskonstruktsioonide tootmise kohta. Talvel kaotavad soojustuseta klaaspinnad soojust ja suvel, varjestamata, nõuavad ruumid vastupidiselt jahutust. Meil Eestis, kus soojad päevad ja külmad ööd on oma olemuselt eriti pikad, tarvitseb need kulutused veel läbi korrutada. Soovides liikuda keskkonnahoidlikuma ehituse suunas, peame mõtlema ka uutele lahendustele arhitektuuris.

Esimese Eesti Vabariigi ajal oli meil Tallinnas välja töötatud oma arhitektuuri know-how, toonase Tallinna linnapea (1906–1913) Voldemar Lenderi majatüüp. Puidust töölisterajoonid koosnesid maksimaalselt kahekorruselistest majadest, mida oli lihtne ilma erilise aparatuurita kokku panna ja mis olid maalt linna kolinud inimestele taskupärasemad kui kivist hooned. Taskukohasusest on saanud miljööväärtus, inimmõõtmeline linnaruum, olles uuendatult nõutud ka kui erilise väärtusega rajoonid.

Oleme Lenderi tüüpmajadega tekitanud puitarhitektuuri kihistuse, mis nüüd, sada aastat hiljem, vajaks jätkusuutlikku nüüdisaegset lahendust, ehk uut Lenderi maja?

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas mõtleme me juba aastaid puitarhitektuuri suure tagasituleku peale. Praegu on Eesti Arhitektuurimuuseumi näitusel “Majad, mida vajame” (kuraator J. Kauge) eksponeeritud meie kaheksakorruselise puitmaja eskiis, mis on Lenderi maja nüüdisaegne käsitlus: maksimaalselt kaheksa korruseline, ilmakaareti varieeruva klaaspinna suurusega, varjestatud, paindlik, materjali tootmisjääkideta ning kooskõlas kaasaegsete ehitusstandarditega. Me kutsume seda hoonet sLenderi majaks (slender), mis otsetõlkes tähendab nõtket, paindlikku, jätkusuutlikku ja vastutulelikku arhitektuuri. 

Paindlikkus

Puit ehitusmaterjalina aitas meil viia hoone paindlikkuse hoopis uuele tasemele. sLenderi kortermaja on organiseeritud spiraalselt, ümber koridori, mis võimaldab meil osta kortereid pikkuse, mitte ruutmeetri järgi. Kontseptsioon lubab meil luua poolkorrusega tõusvaid tasapindu, võimaldades mitmeid vahekorruseid ka ühe korteri sees. Samuti saame mängida korteri lagede kõrgusega ning müüa pinda selle kasutajale, ilma et sel oleksid vaheseinad. Las iga inimene või perekond loob ja kujundab oma ruumi enda nägemuste ja vajaduste järgi, paigutades elutoa kõrgete lagede (nt 3,6 m) ja magamistoa hoopis madalamate alla (nt 2,6 m), luues nii erineva kvaliteediga privaatsust. Nii saab iga korter olla erinev ja võimalikult täpselt vastata selle elaniku ootustele ja vajadustele. Kuna konstruktsioonides kasutatud puitu ei pea enam katma ega peitma küprokplaatide või tapeedi alla, hoiab see kokku nii aega kui ka raha. Kogu elamispind muutub palju lihtsamaks, ausamaks ja keskkonnasõbralikumaks.

Keskkonnahoid

Ilmselt ei vaja lisaselgitust, et puit on taastuv biomaterjal, mille poole vaatab nii Euroopa kui ka terve maailm keskkonnamurede lahendamisel. Kuid puidul on veel võimalusi kasvatada selles kontekstis oma väärtust, sest lisaks materjali keskkonnasõbralikkusele on võimalik seda ka jäägitult ära kasutada.

Kui klaaspindu lõigatakse välja vastavalt akna ja ukse mõõtudele, siis puitmaterjaliga saame projekteerida maju, mis kasutavad valmis materjale ilma jääkideta.

Praktiliselt tähendaks see seda, et me ei lõika välja valmis uksi, vaid ehitame need sinna, kus plaadid katkestame, ning kordame seda loogikat ka muude ühenduskohtade ja avade puhul, luues nii jäägitut arhitektuuri.

sLenderi maja puhul peame me kindlasti üle vaatama, kui palju klaaspinda üldse fassaadidele lubada seoses passiivmaja loogika ja ka ehitusstandarditega. Sundjahutus ning -kütmine on mõlemad osa meie kliimas ehitatud nüüdisaegsetest hoonetest. Lisaks sellele lukustab iga puitmaja endasse puude sisse aastakümnete jooksul ladestunud süsihappegaasi. Õnnestunud projekti puhul saame me selle atmosfäärist välja lausa mitmeks sajandiks, näiteks Eesti teadaolevalt vanim puithoone on ehitatud 1643. aastal Ruhnus.

Reisides ümber maailma, on ilmselt paljud täheldanud, et sõltumata geograafilisest asukohast, tuulesuunast, ilmakaartest, vaadetest ja kultuurilistest eripäradest kohtab eri paigus üsna sarnast arhitektuuri. Nii on nõukogudeaegseid tüüp-paneelmaju ehitatud Mustast merest Valge mereni.

Meiegi riigis on neid palju, nagu ka kaasaegseid klaasist ja betoonist torne. Nende standardlahendused on nii standardsed, et ilmselt ei leidugi maailmas kohta, kuhu nad 100% sobivad.

Meil on Eestis võimalus luua just meie riigile, kliimale ja väärtustele sobilik arhitektuurilahendus. Kuigi Eestis ei tohtinud me kuuskümmend nõukogude aastat linnaarhitektuuris puitu kasutada, on meil säilinud hulgaliselt vanemaid kihistusi. Oleme pikalt oodanud puidu tagasitulekut ja lähiajal alustades võiksime näidata maailmale, kuidas eri ajastute puitmajad eksisteerivad koos. Isegi kui soovime edasi kanda paindliku planeeringuga klaasmajade väärtusi, tuleb meil hoiduda nende ehitamisest, sest täna peab arhitektuur kaitsma lisaks haprale inimesele ka meie habrast planeeti.