Kõigepealt tahan rõhutada, et nn Pronksiööde aastapäev on kõvasti ületähtsustatud. Selliste aastapäevade tähistamine on pigem omane vene kui eesti kultuuriruumile. Kui kardetakse või loodetakse, et kümnenda aastapäeva puhul korraldatakse mingi mürgel, siis minu hinnangul on see eksiarvamus. Tähistada pole midagi, ei Eesti valitsusel ega eriti Notšnoi Dozori liikmetel. Pealegi ei moodusta viimased vähegi märkimisväärset iseseisvat jõudu, nende niite tõmmatakse piiri tagant. Sedalaadi aktsioonid nõuavad ettevalmistust, möödunud korral läks selleks mitu kuud, kui mitte mitu aastat, praegu aga vastavaid märke pole märgata. See ei tähenda muidugi, nagu oleks mingi sümboolne toiming välistatud, kuid tõelisteks rahutusteks potentsiaali ma ei näe.
Tähistada pole midagi
Kui rääkida Notšnoi Dozorist ja sellega seotud isikutest ja grupeeringutest, tuleb siin eristada kahte aspekti. Neist esimene on välispoliitiline ja teine siseriiklik. Kui kümme aastat tagasi need rahutused tekkisid, oli selgelt näha, et tegemist on mitte üksnes märuli, vaid ka luureaktsiooniga, sellega, mida vene poliitilises argoos nimetatakse lahinguluureks (разведка боем). Selle eesmärgiks oli välja selgitada Eesti jõustruktuuride valmisolek ja nende nõrgad kohad ning oli üsna tõenäoline, et Pronksiöödele järgnevad mastaapsemad provokatsioonid. Kuid tervel real põhjustel rahvusvaheline olukord muutus ja Venemaa tõmbus tagasi. Mis aga puudutab siseriiklikku mõõdet, siis rahutuste osavõtjad (kuid mitte tegelikud organiseerijad) said Eesti jõustruktuuridelt adekvaatse õppetunni ja ei olnud enam motiveeritud niisama moe pärast asja kordama. Korrakaitsjate jõukasutamine oli enamasti proportsionaalne ja mõjuv.
Kui ma räägin organiseerijatest, ei pea ma silmas Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit, Maksim Revat, Mark Sirõki ega teisi tankiste, kes arvatavasti ei teadnudki, et nad on vaid variisikud. Need teatraliseeritud „konspiratiivsed“ kokkusaamised Botaanikaaias, kus KAPO agendid neid põõsaste tagant pildistada said jne, olid katteoperatsiooniks. Reaalsed organiseerijad istusid saatkonnas või tulid „turistidena“. Kuid igal juhul oli ka nimetatud härraseid vaja, nimelt selleks, et nad oleksid iga nurga peal nähtavad ja kuuldavad. Praegu midagi sellist täheldada ei saa.
Eesti poole pealt aga pole samuti põhjust hõisata.
Pronksmehe piduliku ärasaatmise Sõjaväekalmistule oleks võinud korraldada ka vähem käpardlikult. Ka korrakaitsjad oleksid võinud tegutseda professionaalsemalt ja suurema osa pogrommidest ära hoida. Samuti ei saa tunda uhkust selle üle, kuidas valitsus informeeris sündmustest ühiskonda. Peaminister Andrus Ansip teatas rahvast rahustades pidulikult, et kõik kurjategijad saavad karistada, ning rahandusminister Ivari Padar lubas, et vandaalid maksavad kogu kahju kinni. Nagu teame, ei saanud ja ei maksnud. Vastupidi, „süütutele ohvritele“ maksti „ülemäärase jõu kasutamise“ ja „protseduuriliste rikkumiste“ eest märkimisväärsed hüvitised. Mis aga puudutab ülalmainitud nelikut, siis kohus mõistis nad õigeks ja neile määrati „põhjendamatu kinnipidamise“ eest kopsakas kahjutasu. Lisaks pidi riik kandma kõik kohtukulud. Seega pole hõisata midagi.
Pronksiöö jäljed
Oleks aga ekslik arvata, et Pronksiööd ei jätnud Eesti ühiskonda sügavaid jälgi. Vene kultuuris on jõu kasutamine tähtsamal kohal kui enamikus lääne kultuurides.
Ühelt poolt jõudu respekteeritakse ja selles mõttes venekeelse elanikkonna silmis Eesti riigina võitis.
Kuid siiski ei ole see võit selline, mille üle võiks uhkust tunda. Jõu kasutamine paljastas venelaste meelest riigi repressiivse olemuse ning süvendas oluliselt mõra eestlaste ja vene kogukonna vahel. Viimane ei moodustanud enne aprillirahutusi monoliitset tervikut, vaid jagunes tinglikult kolmeks osaks.
Esimesse kuulusid Venemaameelsed venelased, kellest paljudel on ka Venemaa kodakondsus või on nad apatriidid. Teise osa moodustasid eestimeelsed venelased, kellel on Eesti kodakondsus, kes oskavad hästi eesti keelt ja kes peavad Eestit oma kodumaaks. Ning kolmas osa oli nn eurovenelased, kes ei hoolinud eriti Eestist ja kellel ei olnud mingeid illusioone Venemaa suhtes, kuid nad elasid siin, kuna Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi, kusjuures paljud neist tahtnuks edasi liikuda läände. Enne Pronksiööd olid nende gruppide vahelised proportsioonid enam-vähem võrdsed, kuid pärast seda olukord märkimisväärselt muutus. Putinimeelne osa oluliselt kasvas, märkimisväärne osa neutraalselt Eestisse suhtunud venelastest tundis ennast sügavalt solvatuna ning hakkasid suurema sümpaatiaga vaatama ida suunas. Solvunud olid isegi paljud eestimeelsed venelased, kes ei muutunud küll otseselt Venemaameelseteks, kuid kelle sümpaatiad Eesti Vabariigi suhtes olid oluliselt kahanenud.
Pärast Pronksiöid algas vastastikune demoniseerimine. Eesti sotsiaalmeedias ja paraku ka ajakirjanduses hakkasid levima üldistavad lood vene loomuse kohta, venelastest räägiti kui pättidest ja koguni marodööridest. Need sõnumid ei mõjutanud niivõrd eestlasi ennast kui kohalikke venelasi, kes said kinnituse, et „nad on meid alati vihanud“, ning ei hoidnud omakorda oma retoorikat eesti fašistide suhtes tagasi.
Aeg (ja pagulaskriis) parandab kõik haavad
Ent aeg parandab vaikselt haavu ning praeguseks on vene kogukonna üldine meeleolu jälle palju soodsam. Oma roll on siin ka Vene televisioonil. See propagandalaviin, mis tuleb mitte üksnes läbi propagandakanalite, vaid ka idapoolsest meelelahutusest, talk-show’dest jne on paljudele Eestimaa venelastele vastuvõetamatu juba oma stilistika pärast.
Venemaa propaganda on kahe otsaga asi.
Ühelt poolt ta tõepoolest aktiivselt kujundab Putini režiimile soodsaid meeleolusid, kusjuures sugugi mitte üksnes vene keelt kõnelevate inimeste seas. Teiselt poolt aga tekitab see vastureaktsioone. Vene kultuuris on alati olnud tugevad nii truualamlikkus kui ka anarhism ning venevastaseid meeleolusid toidab Putini propaganda palju toekamalt kui ükskõik milline vastupropaganda.
On veel üks asjaolu, mis viimasel ajal on oluliselt parandanud eestlaste suhtumist vene kogukonda. Nimelt pagulaskriis ja Euroopa Liidu kehtestatud pagulaskvoodid. See tekitas Eesti ühiskonnas, vähemalt suures osas sellest, terava vastasseisu (ei hakka siin praegu selle üle arutlema, kas ja kui õigustatud see on). Selles kontekstis ei näi mitte üksnes vene kogukond, aga isegi Putin nii ohtlik kui Juncker ja Merkel oma pagulastega. Nagu mulle pagulaskriisi harjal rääkis muheda irooniaga üks Tallinna venelasest taksojuht: veel hiljuti ei osanud eestlastest kliendid enamasti vene keelt, aga nüüd räägivad seda meelsasti ning on talle isegi öelnud, et peaksime nüüd koos pagulaste vastu võitlema. Muidugi ei ole üks autojuht mingi näitaja, kuid analoogilisi seisukohti võib hulgaliselt märgata ka alternatiivmeedias, nagu ka lehtede kommentaariumides ja sotsiaalmeedias. Kõige halvem on aga see, et sellistest meeleoludest püüavad kasu lõigata ka küünilised poliitikud.
Allikas: Mihhail Lotmani blogi
