Edasi juubelinumbri kaanepildi on teinud Marko Mäetamm, kelle rattur kollasel taustal ehtis ka Edasi päris esimest paberajakirja kaant. Kuidas seekordne kaanepilt sündis ning mida arvab Marko tähtpäevadest ning tähistamisest?
Meie juubelinumbri üheks juhtmõtteks on tähtpäev, kuivõrd ilmub meie 10. number ja ajakiri saab 5-aastaseks. Mis on sinu elus need sündmused, mida sa tähistad ja kuidas?
Tähistamisega on nii, et peab olema tunne, et tahad tähistada. Näiteks oma sünnipäevi ikka tähistan, aga on ka erandeid, kus tunnen, et ei taha mingit tähistamist ja lasen niisama mööda. Aastavahetust tähistan kindlasti, see on kuidagi sisse juurdunud. Jõule ja jaanipäevi ka natuke. Pulma-aastapäeva mitte nii väga, sest naisega koos elades on iga päev pidupäev.
Kui peaksid meenutama oma elu parimat pidu, siis mis esimesena meelde tuleb? Mis selle peo heaks tegi?
Head peod on reeglina spontaansed. Mida põhjalikumalt ette planeerida, seda vähem tõenäoline on, et tuleb hea. Elu parimad peod… need on niisugused, mis hakkavad algusest peale õiges tempos vedama, kus on mõnus seltskond ja ka järgmine päev on mõnus olla. Niisuguseid on kindlasti olnud rohkem kui üks. Paraku kipuvad aga hästi meelde jääma ka need peod, mis polegi nii head, ja neid on samuti olnud rohkem kui üks.
Ka Edasi paberajakirja esimesel esikaanel oli sinu töö. Tõsi, tol korral oli see sul juba varem tehtud. Seekord aga pidasime sinuga korraliku ajurünnaku ette. Meie soov oli, et juubelinumbri esikaas oleks ühtaegu pidulik ja plakatlik, aga samas ka mõnevõrra julgem ning võtaks omal moel kokku meie senise teekonna. Räägi, kuidas sa käesoleva lahenduseni jõudsid.
Kõiksugu sellised tööd liigituvad minu kui vabakutselise jaoks tellimustööks ja panevad peale teatud välise surve. Pead kuidagi ära arvama, mida sinult oodatakse, ja siis on võimalus, et kaldud enda keskmest välja ja teed midagi “kellegi teise jaoks”. See konkreetne kaas tekkis tegelikult täiesti tühja koha pealt, n-ö lambist. Ei mingit analüütilist mõttetegevust. Ja nii nagu puhtalt enda loomingu puhulgi, usaldan ma sedasorti justnagu iseenesest tekkivaid ideid. Samas – ega ma ju ei teadnud, kas see nüüd on siis täpselt see, mida tellija minult ootab, ja surusin igaks juhuks paar versiooni veel valmis. Lõpuks hakkasid need paar uut versiooni mulle isegi rohkem meeldima, sest viimased tööd on ikka justkui kõige paremad. Aga valik langes ettearvatult loomulikult sellele kõige esimesele ja isetekkelisele.
Kohustuslik koroonast tulenev küsimus ka: mis on sinu jaoks viimase 1,5–2 aasta kõige suurem taipamine, kuidas see periood sind kui kunstnikku on mõjutanud? Ja mis edasi saab?
See koroona-periood on sellist vitaalset näitusetegemise hoogu ja reisimist kõvasti maha võtnud. Kunstnikuna see mind samas ilmselt väga nagu mõjutanud ei olegi, sest loomeprotsessi seisukohalt on kõik ikka sama. Aga on tunne, et distants iseenda ja maailma vahel justkui natuke suureneb. Aga see võib olla ka vanusest.
Kui oleks sinu otsustada, siis kelle valiksid presidendiks ja miks?
Sellele küsimusele ma ei oskagi vastata… eks mõne targema ja elu näinud tegelase ilmselt, kellel oleks ka parasjagu karismat.
