Pea kõigil eestlasel on oma lugu, kuidas talle oma naabri mõni harjumus või tegu närvidele käib. Inimestele meeldib privaatsus ning kõik soovivad, et (maa)piirid oleks nii nagu nemad neid asju tunnetavad. Kevadeti löövad privaatsuskismad välja ka talus. Eriti, kui peres on kaks iiri setterit, kes on lemmikloomad töökoerte ülesannetes ehk nad tõsiselt valvavad, aga kedagi maha ei murra.

Viimasel ajal on Eestis järjest populaarsust võitmas jahtidega purjetamine. Vee peal liuglemine on põnev, romantiline ja vaba. Meie tiigivee peal liuglevad igatahes kaks pühendunud parti, emane ja isane. Otsivad kohta, kuhu rajada perekodu. Vanem koer Miia valvab nüüd tiiki terve päeva. Ta ajab pardid minema. Kui kaldalt haukumise peale pardid ära ei lenda, siis läheb vette ning ujub ligidale. Pardid lendavad siis minema, teevad õhus madala kaare, et koerad ära meelitada ning siis laskuvad uuesti tiigile.

Need on suhteliselt enesekindlad linnud, nemad on selle kinnisvara välja valinud ning käituvad stiilis “Selle me võtame ja need koerad harjugu ära.”

Parte on siin käinud igal aastal läbi, aga niivõrd pühendunud isendeid pole olnud. Kui nad muidugi õunapuuaias kuskil pojad välja hauduvad, vot siis läheb jamaks, pojad ei oska ju lennata alguses. Aga ausalt öeldes on endal päevad niivõrd tegevust täis, et Miia ja pardid vaadaku ise, kuidas tiigi ära jagavad.

Noorem koer Puntsel on praegu jahimees. Tema jahib karjamaal rebast. Nimelt on meil õue ja metsa vahel päris suur lage ala ning üks suur rebane käib seal hiiri jahtimas. Kui Puntselt tunneb rebase lõhna, siis ta läheb täitsa pöördesse, teeb jooksuhaake, tuiskab ringi. Koer annab sõnumi, et lähedal kuskil on “Suur saak, suur saak!” Kumbki koer pole meil jahikoolitusel käinud, seega nad rebast nähtavasti maha ei murraks. Kui Punn märkaks rebast ning talle otse peale jookseks, siis nähtavasti tänu oma kiirusele jõuaks ta rebasele ligi küll. Igatahes eile siis pani Punn karjamaale piiriposte ehk kakas keset avarat maastiku mäe otsa suuri junne, et rebane teaks, kust edasi tulla enam ei tohi. Hullule naabrile peab piirid võimalikult selgeks tegema.

Õhtuti on koerad väga väsinud, lausa küsivad tuppa. Langevad esikus oma Sweet Dreamsi peale ning hakkavad norskama. Pardid saavad vabalt tiigil olla ning rebane käib mööda karjamaad ringi. Koerad näevad neid unes ning on õnnelikud. Nad arvad, et mäng, töö ja unenägu on kõik üks ja sama asi.

Meie tütre lemmikud pole ka mitte kitsed ega kanad, vaid ikka koerad. Alati läheb meel rõõmsaks, kui kutsu Miia ja kutsu Punn tema läheduses on. Elagu mitmekülgsed koerad, kes võtavad oma tööd pühendunult, aga samas on üdini inimlikud.

Mart Kase