Ja nüüd, keset suvist tööaega, võtab kätte ja sureb maha. Tee talle ka veel matused. Kutsu jõuk inimesi kokku, sööda ja jooda neid. Ja millega? Muidugi kõige paremaga, kõige kallimaga – nõnda tahavad lapsed. Delikatessid, välismaa veinid ja liköörid. Pidu mis pidu.

Novell on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja juubelinumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Noor hingekarjane teab, et tähtis ei ole tuum, vaid koor. Tuuma ei taibatagi sageli, ei viitsitagi taibata, üheksakümmend protsenti kuulajaid laseb ta kõrvast sisse ja teisest kohe välja. Mida aga nauditakse, mis ajab kõrvad kikki ja suud lahti ja silmad vesiseks ja südamed soojaks – see on asja välispidine avang, see on jutlustaja hääl, diktsioon, žestikulatsioon, temperamentlikkus. On need omadused koos ja korras, siis võib ka protestantlik hingekarjane, see usuline viinavesistaja, süüdata kas või kõige vanausulisema vagatseja ekstaasi – pastor Tuvi teadis seda omast käest ning tavatses väita ametivendade seas, et võivat saavutada sama tulemust ka siis, kui jutlustaksid eesti kogudusele kirgiisi keeles.

Et siis noor hingekarjane oli teadlik jutlustaja kõlaka hääle, hea miimika ja mõjusa deklamatsiooni tähtsusest, püüdis ta end neis voorustes harjutada ja treneerida igal pakutud puhul ka väljaspool kirikut, olgu koduseil laulatusil, olgu ristseil või matuseil. Ja et ta märkas edu, üsna nobedat edu, siis ta armus endasse ja talle sai retooriliseks naudinguks iga selline harjutus kõnes ja palvetuses, ta hakkas enda kunsti ise maitsma maiusena. Sellest aga tuligi, et ta emand Kreeki mattis kaks korda. See oli leinamajas sündinud ja sündis nüüd haual uuesti. Kõik olid eeldanud, et ta ütleb haual veel ainult mõne sõna, sest et kodus juba kõik, kõik oli öeldud, ja väga ilusti öeldud, aga ei, vaid pastor Tuvi kaldus hoogu ega leidnud enam peatust.

Muidugi polnud sest viga ühtigi. Suvine aeg ja kaunis ilm. Surnule ja leinajaile aina auks. Lahkunu mõlemad tütred, liigutatud hinge põhjani noore hingekarjase meisterlikust ettekandest, nutsid virgasti; teised järgnesid kuivemas härduses, kuid innukal huvil kõneleja sädelevale sõnasajule. Noor Kreek, äsja installeerunud advokaadi-abi, venestunud tsaariaegseis kooles, kasutas pealegi juhust, et õppida pastor Tuvilt head eesti keelt, niipalju kui jättis leinakurbus talle seks mahti. Üksnes leskunud vana Kreek, kellel käis kange piibuhimu peal, mõtles, et miks see õpetaja nii kaugele lookleb, et kas vähemal ei saaks, et ega ma talle selle eest rohkem maksa. Kuid paratamatusega tuli leppida, ja kuna muud mõtted kallutasid isand Kreegi teisale, siis kustus seegi ainus nõrk opositsioon pastor Tuvi ilukõne pikkuse vastu.

Isand Kreegi muud mõtted ei võinud olla iseäranis kannilised, sest peale piibuhimu piinas teda tunduvalt ta must saterkuub. Seda higistamist sel kuumal ajal otse pöörases rõivas! Ta meelest oli, nagu nõrguks tal käistest valu vett välja ja kaeluse avausest tossaks tihedat auru. Sel tundeolul hakkas teda pahandama üks nähtus ja mälestus teise järel. Puusärkki seal all. Oli siis tõesti nii kallist tarvis? Mata hulk raha maa sisse, ei asja ees ega teist taga – ainult seks, et teised inimesed seda riistapuud paar tunnikest näeksid! … Ega ta ise oleks sihukest ostnud, aga kus lapsed! Olevat ju nende hea ema, keda tulevat matta kõigi aude ja toredustega. Et see toredus maksab kahe hea piimalehma hinna — kes küsib selle järele…

Nojaa, see hea ema! Eks ta neile olnud hea küll, nii hea, et laskis teised minna enam-vähem hukka. Plikad suitsetavad, joovad, käivad kohvikuis ja restoranes särlatoni keksimas. Ning toad alatasa täis poisse, kellest ei ole võtjaid. Ja poega elata ikka veel, nagu polekski teisel ametit, ja lunasta ta veksleid, mis alla kirjutatud sageli kaardilauas…

Nõrk ema, nõrk ema – jaa, jaa… Ja nüüd, keset suvist tööaega, võtab kätte ja sureb maha. Tee talle ka veel matused. Kutsu jõuk inimesi kokku, sööda ja jooda neid. Ja millega? Muidugi kõige paremaga, kõige kallimaga – nõnda tahavad lapsed. Delikatessid, välismaa veinid ja liköörid. Pidu mis pidu. Selle raha eest saaks jälle oma kaks-kolm prisket lehma.

Ja kuhu jääb siis nüüd töö? Sest ega need värvitud ja puuderdatud ja onduleeritud preilikesed ju midagi tee. Need võõrutas hellitav emake kõigest ära, mis kannab töö nime… Ega muud kui hakka varmalt… hakka varmalt uut naist… Aga mis see papike siis seda kolmekümne-aastast armastust nii kaua mäletseb! Ikka ja ikka jälle:

“Kolmkümmend aastat armastust! Kolmkümmend aastat armastust!” Ära tüütab teine oma igava korrutamisega…

Pastor Tuvi oli oma hauakõnes kogu aeg tõesti varieerinud teemat Kreegi abielupaari kolmekümne-aastasest kooselust ja koostööst, mis olnud küllane truu armastuse päikesepaistest. Ja tegi seda nii hoogsalt ning haaravalt, et ükski süda ei jäänud uskmatuks, nagu ükski silm ei jäänud kuivaks. Nutt oli nüüd üldine, olgu vesine silm luterlasel või protestandil peas. Ja et kõnelejale sisu nii tähtis ei ole kui vorm, siis ta jäi veel kauaks lakkamatult korduva refrääni juurde: “Kolmkümmend aastat armastust!”

Sedaaegu jätkas lesk isand Kreek murelikult oma katkenud mõttekäiku uuest abikaasast, keda kohe vaja hakata hankima, kui matus möödas. Tal oli laialdane tutvuskond nii linnas kui linna ligikonnas maal, kus ta pidas suurt päristalu – kalmistult võis näha selle hoonestikku, nagu siia paistsid linna tornidki – ning ses tutvuskonnas leidus küllalt vallalisi naisterahvaid. Ta hakkas neid ükshaaval mööda käitama enda seesmise silma eest, peatudes pikemalt proovides ühe juures, loobudes kähku teisest.

Ent korraga tõkestus see mitte huvitu toiming. Mingi muu, mingi väline äratas Kreegi tähelepanu. Ta silm oli juhuslikult riivanud kagupoolset taevast – hetkeline jahm avab tal suu ja kisub kulmukarvad kõrgesse. Ja et ta seisab üsna vaimuliku kõnemehe ligidal, siis tõstab koonu ja mõmiseb talle: “Ehk saaks natuke lühemalt!”

Aga vist ei kuulnud või ei mõistnud teda pastor Tuvi – ta ei pannud tema manitsust mikski, jätkates kõnet täie innuga.

Kreegi rahutu vaade püsib nüüd kestvalt kagus. Oht, mille ta avastanud, kasvab silmanähtavalt. Kreek kannatab üürikest aega, siis näpib kõnelejat talaarist ja mõmiseb tungivamalt kui esimest korda: “Ehk saaks natuke lühemalt!”

Võib olla, et pastor Tuvi nüüd kuulis ja mõistis, aga mine ja ütle rõõmsasti sülgavale joale: “Vaiki ja seisa paigal!” Nii et isand Kreek oli sunnitud mõne minuti pärast veel kord tukistama õpetaja ametikuube ja minema manitsuses märksa kuuldavamaks.

Nüüd ta alles saavutas teatava tulemuse. Kõneleja nägu tegi vaevalt märgatava pöörde ning nina vaevalt märgatava noogutuse eksitaja poole. Ja eks kaldunud kõnegi viimaks Kreegi ihatud lõpusuunda.

Järgnes viimane palvetus.

Järgnes pastori ja leinaliste mullaheide hauda.

Sahina sekka kostis korraga vahedalt ja ärevalt leskunud Kreegi käsutav hääl matjaile:

“Mehed, visake haud kähku kinni; mul kolmkümmend saadu heinu aasal lahti ja näe, äike tulekul!”

Ise laskis jalga surnuaia värava poole.

Novell on kirjutatud 1927. aastal. Eduard Vilde (1865–1933) oli eesti kirjanik ja Eesti diplomaat. Edasi tänab Kirjandusmuuseumi.