Jürgen Rooste värske poeem on inspireeritud kultuuriinimeste legendaarsest kooskäimiskohast KuKu Klubi. Nagu ka Jens Sigsgaardi “Palle üksi maailmas” loo moraal, on siingi asjad selged: kuigi isekalt oma soovide järgi elamine on mõnus, ei saa inimene üksinda oma maailmas toimetades õnnelik olla, kuulugu talle või kõik kommipoed ja punased tuletõrjeautod. See, mis teeb elu tõeliselt väärtuslikuks, on lähedased ja sõbrad.
Nagu Palle üksi maailmas.
Aga inimesed ei ole kadunud,
neist on jäänud mingid varjud,
viirastused, kulgevad kurjakuulutavad kujud.
Ei, see pole üldse nagu
Palle üksi maailmas, see on nagu
õudusfilm. Filmi lõpuks peaks selguma,
et tegelikult oled ainus vari siin sina.
Et ainsana oled tegelikult kaotsi läinud sina.
See on tegelikult “Kuues meel” ja sina oled Bruce Willis
ja kannad MAGA-mütsikest ning lõpus tuleb välja see,
mis oli niigi alati selge: et tegelikult oled sa surnud.
Ma olen seda tunnet varem tundnud, ma ei oska teda nimetada.
Paika panna, ära määratleda. Ma olen seda lindu näinud,
ma olen kuulnud ta laulu, Fred Jüssi on mulle teda näidanud,
aga ma ei tunne teda ära. Ma ei tunne seda tunnet ära.
Seda kohta siin, muide, varsti enam pole. Seda aega ja kohta.
See läheb remonti, see lõhutakse maha, see kaob. Päriselt.
See on muidugi ilmselge, et kõik kaob, kui õhtul kell üheksa
ilmuvad ekraanile tähed AK, on igaühele selge, et aeg kaob,
aga ma räägin täiesti tõsiselt: sellest ühest paigast, kuhu olen end
kaotanud ja unustanud kordi-ja-kordi – see maailm,
mille Palle ma olen olnud,
olen nüüd:
KuKu, kultuuriinimeste koletu klubi, joomaurgas ja luuletaevas,
põrgu, kui sa siia pidama jääd,
ja kosmiline portaal, kui oskad siit läbi kulgeda.
Seda kaasas kanda, silmad sulgeda ja näha maailma.
On tõsi, et olid koonduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge,
on tõsi, et lastega seksitakse palju rohkem, kui seda avalikult tunnistatakse.
Kui mu vanalt sõbralt, kellega siinsamas KuKus oleme jaganud maid ja puid,
küsiti, kas 8-aastasele, kellega ta väidetavalt seksis,
või nii ta miskipärast rääkis, kas sellele 8-aastasele see meeldis.
See seksimine siis.
“Mitte eriti. Jonnis ikka,” vastas ta.
Ma tahan ühiskonda, kus meie identiteet on ühine, kus me – see on väga oluline ja haakub eelmise vastusega – räägime samas keeles, saame üksteisest aru samas keeles. Ma ei mõtle eesti või vene keelt, ma mõtlen sõnade tähendust. Mida tähendab perekond, mida tähendab rahvus… Ja kus meil on ühisnimetaja, millele me kõik ära mahume. Kui meil seda ei ole, siis me ühiskond pikas plaanis paremaks minna ei saa.
Ütlen ilma igasuguse võltshäbita: meie eesmärk on seda ühisnimetajat võimalikult meie näo järgi defineerida. Ja jõuda selleni, et teised aktsepteerivad seda.
“Mitte eriti. Jonnis ikka.”
Aga eeldagem korraks, et ma tõesti näen onu Adolfit kõigi aegade suurima sõjalise strateegina. Kuidas see peaks mõjutama minu poliitilisi vaateid?
Ka sel juhul ei ole ta poliitika, majanduse ega vuntsilõike valdkonnas
minu eeskujude seas.
Seda kohta siin varsti vist enam pole. Seda aega ja kohta.
See on muidugi ilmselge, et kõik kaob, kui õhtul kell üheksa
ilmuvad ekraanile tähed AK, on igaühele selge, et aeg kaob,
et kaovad need tüdrukud, kellega siin baarinurkades amelenud olen,
kellega koos olen luuletanud tühjusest, tühisusest ja täiusest,
ununeb nende suudluste maitse, suitsu- ja alkoholimaitse,
vahel kerge okse…
Et lõputud vaidlused ja intellektuaalsed poosetamised
muutuvad alul tatipritsmeiks, bakterikogumikeks, tolmuks,
muutuvad tolmuks. Kõik on tühine. See on nii tuttav tunne.
See on nii tuttav tunne, aga ma ei oska asetada sellele näppu,
anda sellele nime: ma pole enam noor jumal, kes suudaks
asju luua vaid neid nimetades. Neile nime andes.
Ma olen nüüd vana jumal, olen kättemaksuhimuline jumal.
Olen hirm, karistus, mädamunalõhn, mis kerkib
maailma prügikastipõhjast. Palle üksi!
Sul peab olema ainult üks Palle!
Üks riik, üks rahvas, üks Palle!
Ütlen ilma igasuguse võltshäbita: meie eesmärk on seda ühisnimetajat võimalikult meie näo järgi defineerida. Ja jõuda selleni, et teised aktsepteerivad seda.
“Mitte eriti. Jonnis ikka vastu.”
Jonnis ikka vastu.
Oi, kuidas jonnis.
Alguses lõin ma lahku taeva ja põrgu, alguses lõin ma muu-ilma,
inimestele ja varjudele vantsida-vänderdada,
seejärel lõin ma maailma alla KuKu klubi.
Seda kohta siin varsti vist enam pole. Seda aega ja kohta.
See on muidugi ilmselge, et kõik kaob, kui õhtul kell üheksa
ilmuvad ekraanile tähed AK, on igaühele selge, et aeg kaob,
ekraanid kustuvad lõpuks, võbisevad-hubisevad enne kergelt.
See on tuttav tunne, ma ei oska seda nimetada, ära tabada, kätte saada.
Kahjuks ei ole linnulaulu vähemaks jäämine ainult tunnetuslik, vaid seda kinnitavad ka loendusandmete põhjal tehtud analüüsid.
See tunne on kuidagi nii tuttav. See on, nagu
oleks armastuse asemel vaakum… vaakumpakendis
peaksid asjad ju säilima. Aga ei, need lähevad pahaks,
need hakkavad haisema. See pole enam vaakum,
kus levib hais, see on hoopis ebakorrapärasem olematuse vorm.
Mõtlen selle 8-aastase pääle, mõtlen, kas sellele väljamõeldud 8-aastasele
siis meeldis lõpuks seks mu väljamõeldud sõbraga. Ainult, et mu sõber
ei olnud väljamõeldud. Kas siis meeldis?
Vist mitte, jonnis ikka vastu.
Jah, jonnis vastu!
Ütlen ilma igasuguse võltshäbita: meie eesmärk on seda ühisnimetajat võimalikult meie näo järgi defineerida. Ja jõuda selleni, et teised aktsepteerivad seda.
Sinul ei tohi olla teisi Pallesid pääle Palle! Palle üksi maailmas!
Lõputu õudusfilm: kui inimene jääks kaubakeskusse luku taha,
igaveseks, üksi, siis – kui ta ka ise natuke pingutab ja kartuleid ja
seeni kasvatama hakkab – siis peaks ta põhimõtteliselt elama
selle nodi, noosi ja tavaariga igavesti. Ainult maitseaineid võiks alul
alles hoida, sest varem või hiljem jõuad sa koera- ja kassikonservideni,
ja need on soola ja piprata pagana maitsetud.
Nii rääkis mulle mu poeg. Mul on pääl see paganama vana tuttav tunne,
ma mäletan selle tunde lõhna, mida enam ei ole. Ma kuulen neid hääli,
mida see kunagi tegi. Ma kuulen neid hääli.
Vari kõneleb minuga. Jippikaijeee maderfakker, ütleb ta mulle,
aga ilma igasuguse entusiasmita hääles. Kas tema oligi mu Palle,
küsin ma. Kas Palle-olemine meeldis talle?
“Mitte eriti. Jonnisin ikka vastu.”
Kõlatu, kõlvatu, kõrikallalekippuv. Umbes nii peaksin
kirjeldama seda kaotsiläinud nimega tunnet.
Jürgen Rooste
Jürgen Rooste on kultuurikriitik ja kultuuriajakirjanik, aga eelkõige kirjanik, kes võitnud 21 aasta jooksul vähemalt korra kõik tähtsamad kirjanduspreemiad. Avaldanud üle 20 raamatu, enamus neist luulekogud, millest osa kellegagi kahasse. Loe artikleid (2)
