Nii kui vähegi piirid lahti läksid, pandi jooksu, ütleb kirjanik Peeter Sauter oma päevakommentaaris Portugalist.
Täpselt nagu 1990ndatel aastatel. Tookord panin plehku ja ei jõudnud kaugemale kui Liverpooli. Kuhu jäin ligi kaheks aastaks.
Nüüd põrutasin Portugali. Mis on mulle armas. Miks? A seks, et seal olen mittekeegi. Portugallane ei tea, mis loom on idaeurooplane. Erinevalt inglasest ja prantslasest. Mõnikord ta räägib inglist (erinevalt prantslasest ja itaallasest), mõnikord mitte, aga igatahes on sõbralik. Ma ei tea, kas see on katoliiklik taust või see, et maailmavallutajal ei sobi vähema venna vastu olla üleolev. Teda tuleb ikka aidata. Ja aidataksegi. Taksoga sõites vaata, et taksojuht sulle välja ei hakka tegema. Taksosõitu. Taolisega on isegi eestlasel raske leppida. Kuigi oleme kitsipungad.
Monsanto on nõlval asuv linnake umbes 18. sajandist. Mäeseljal on rändrahnud. Ja majad on nende vahel. Mõne maja sein ongi rändrahn. A kindlusvare mäe otsas on vist 14. sajandist ja enne seda oli teine templirüütlite kindlus 12. sajandist. Nood olid vinged vennad. Saratseenid (kes võtsid ära küll Hispaania ja tegid Granadasse uhke lossi) ei saand miskipärast iial ära võetud Portugali. Ehk väsisid ära või läksid laisaks.
Monsantot piirasid need kõverate mõõkadega poolkuumehed tükk aega, kuni templirüütlitel ülal kindluses tuli peale naljatuju. Viskasid mehed ülevalt müürilt alla röstitud lehmakere. Et mehed, mis te seal all näguripäevi peate, tehke endale väike hamburger. Aga araablane vihastas seepeale nii, et läks koju tagasi.
Nii jäigi Portugal vallutamata ja on vallutamata siiamaani. (No mina olen ta nüüd mõneti küll vallutanud, aga väga tagasihoidlikult.)
Minu sõber ja võõrustaja Manuel on kindel maskipooldaja ja me kandsime maske ka kodus söögilauas. Võtsid ampsu või lonksu ja panid maski uuesti ette. Samas kippus meelest minema ja jõime õhtu otsa ilma maskideta Manueli kamraadfarmeri veini. Mis on väga hea. 16 ja pool pööret Douro orust, kus valmivad ka portveiniviinamarjad, mida ei tohi korjata kõrgemalt kui 40 meetrit Douro jõest. Sest marjad ülaltpoolt pole nii magusad. Manuel ise aitab veini teha. Korjab ja tambib-trambib paljajalu marjadel nagu traditsioon ette näeb, ja too Manueli varvaste vahelt nõrgunud jook on hõrk.
Mul on hea meel, et sügisel jälle lapsed koolidesse lastakse. Veidral kombel lasti vanasti kevadel kari vabaks, aga nüüd on karjalaskepäev tagurpidi. Koolivennad ja -õed saavad ometi kord jälle kooli kobida. Äkki mõni isegi õpib seal (erinevalt minust, mina keeldusin õppimast ja no näete, mis must on saanud, mitte midagi). Laske lastekarjad kooli jah, las teevad ja õpivad koerusi ja saavad omad vitsad varakult kätte ehk ei satu hiljem pokri, nagu ma mõnel korral olen sattunud.
Ilusaid õpi- ja popipäevi, masuurikad!
