Lubades arvustada raamatut, jooksis minust täiesti mööda, millega täpsemalt tegu, registreerisin, et kogumik ja kodumaised novellid-jutustused armastusest. Aga teose minuni jõudes taipasin kerge ehmatusega, et raamatu eellugu on mind juba paljuski puudutanud.
„Armastus pärast ja teisi lugusid“ Puänt 2021, 166 lk.
Nimelt, kuuldes konkursist „Veider armastuslugu“ ja olles lugenud kordades sõbra jutustust elust enesest kihutasin teda sellest kindlasti osa võtma. „Sa saad esimese koha“, raiusin talle. Sest sõbra lugu oli äärmiselt valus, nii läbi tunnetatud, et jälitab siiani… Sõber vastas, et ta pole südant oma lugu (elulugu) ja armastust veidraks tunnistada, et ta justkui reedaks sellega nii enese kui – vaikis ja vaatas tuhmunult kaugusesse – oma armastuse. Armastuse mida enam ei olnud, mis aga kujundas ühe inimese kurva saatuse. Keelitasin ta viimaks ära. Antud jutustust kogust siiski ei leia, žürii ei andnud sõbrale isegi mitte lohutusauhinda. Võimalik, et tundsin nüüd veel sügavamat pettumust, justkui mu enda teos oleks välja praagitud. Ja raamatut käes hoides ei saaks öelda, et minus poleks tõstnud pead teatud eelarvamus. Maailmatasemel jutustus jäeti välja, sellise tundega ma raamatu ka avasin.
