Iga rahva kirjandus on täpselt nii suur, kui suureks see loetakse. Eesti kirjandus on ajalt noor ja mahult väike, ent selles peituvad kõige erinevamad lugemisvõimalused teevad eesti kirjandusestki suure kirjanduse. Ligi paar aastakümmet tagasi lõpetasin selle tõsiasja meenutamisega oma Tartu ülikoolis peetud loengukursuse eesti proosast. Ka kõige vähenõudlikumast tekstist võib leida midagi kõnekat teksti looja ning ajastu vaimse ja poliitilise õhustiku kohta. Ja teksti asend esteetilisel väljal sõltub suuresti sellest, mida ühel või teisel ajal esteetilisena hinnatakse.
Käepäraseim näide on võtta 20. sajandi lõpukümnendi eesti kirjandusest, mil esteetiliselt kõrgväärtuslikuks hakati lugema teoseid, mis kubisesid autoritekstis tänavaslängist ja obstsöönsustest. Kaasajal on osa kirjanduslikust loomingust teed andmas blogimisele. Ma nimetan seda meetodit reflektoorseks kirjutuseks, mida osava järelkomponeerimisega (nii nagu filmikunstis on järeltöötlus, post production) saab kujundada tervikteoseks. Kirjandusteadus tunneb ka teadvuse voo tehnikat, romaane, mis on kirjutatud ühe või mitme tegelase sisemonoloogidena, milles mälestused segunevad tegelikkuse läbielamisega. Maailmakirjanduse tähtteostest tuuakse teadvuse voo meetodi kasutamise esindusliku näitena James Joyce’i “Ulyssest” (1922), milles mitmed tegelased, piltlikult öeldes, kuulavad omaenda mõtet ning lasevad end sellest kanda. Nõnda pole mõttejooks eesmärgistatud, vaid leiab aset teadvuse enda peegeldusena.
Eesti kirjandusest sobib näiteks tuua Karl Ristikivi romaani “Hingede öö” (1953), mida peetakse ka eesti modernistliku proosa sissejuhatuseks. Kes aga võtab lugeda Mati Undi jutustust “Tühirand” (1972), see leiab sealt minajutustajast peategelase katse end “tagasi kerida” algseisundisse. Undist monograafia (“Mati Undi hämaruse poeetika”, 2019) kirjutanud Maarja Vaino vaatlebki “Tühiranda” Carl Gustav Jungi psühhoanalüüsis olulise iseenda keskpunkti otsimise vaimus. Jutustuse lõpp pakub aga eesti kirjanduses ainulaadse – sellele on osutanud Jaan Undusk – kirjelduse inimese magamajäämisest, sellest, kuidas teadvus vajub unne ehk variteadvusse.
Siinne pikale veninud kõrvalepõige teadvuse voo kui kirjutamismeetodi iseloomustusse teenib vahetegemist ilukirjanduslikku kujundiloomet püüdva kirjanduse ja nn mida-sülg-suhu-toob-kirjutiste ning reflektoorsete kirjutiste vahel.
Iseenesest pole aga selliseltki tõlgendatavas “kirjanduslikkuses” midagi taunitavat seni, kuni tunnistatakse teisi lugemisvõimalusi. Ent niipea, kui kirjanduse määratlemine ja käsitlus piiratakse vaid ühe-kahe võimalusega, algab “kirjanduse” mõiste enda ahenemine.
Näiteks oli pikka aega koolis (ja ka ülikoolis) käibel 19. sajandi teise poole eesti kirjanduse kohta enamasti üksainus ettekujutus. Seda kirjanduslikku loomingut võeti kui võõrastest, peamiselt saksa eeskujudest lähtuvat või koguni mugandatud ning rahvuslikku kasvatust teenivat lugemisvara, mis sajandi lõpus täienes olustikulise realismiga, teisalt – ja see puudutas just luulet – vajus aga rahvusliku järelärkamise aja uttu.
Muidugi on selline lähenemisviis vaesestav. Jah, eesti ajakirjanduse patriarh Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) kirjutas üle kahesaja jutu, mis tänasele lugejale võivad mõjuda veidralt algelisena. Aga mitte sellele, meie põlvkondade tagusele esivanemale, kes vaid mõned aastad rahvakoolis käinud ja kellele vaimuvalguse allikaks oligi Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) “Maarahva nädalaleht” (1821–1823, 1825) ning seejärel 1857. aastal Jannseni asutatud “Perno Postimees”.
1998. aastal ilmus kirjandusloolase Hilve Rebase koostatult valimik Jannseni kirjutatud juttudest, uudislugudest ja lauludest “Mis “Postimees” uudist kaasa on toonud”. Hilve Rebane osutab raamatu eessõnas põhjendatult, et Jannseni jutud olid üleminekuvormiks vaimulikult kirjanduselt ilmalikule. Ja et mitte ainult eesti kirjanduse, vaid teistegi rahvaste kirjanduse algusaegu iseloomustab laenulisus ning toetumine võõrastele eeskujudele. “Jannsen kirjutas oma jutud rahva “rõõmuks ja kasuks, s.t. lugemismõnuks ja õpetuseks”, nendib Rebane.
Jannseni suur teene kirjanikuna seisneb selles, et ta õpetas talurahvast mõistma loetut.
Ent 19. sajandi eesti kirjandust ei pruugi me lugeda üksnes historistlikus võtmes, toonast ajakonteksti silmas pidavalt. Lydia Koidula, Juhan Kunderi, Juhan Liivi, Eduard Bornhöhe, Eduard Vilde, Ernst Peterson-Särgava jt toonaste kirjameeste (mõiste “kirjanik” tuleb üldkeelde alles 19. sajandi lõpus) ja “kirjaneitsite” tekstide lugemine on võimalik kaasaja kultuurisemiootiliseski võtmes või minu pärast kasvõi neofreudistlikus, feministlikus või kolonialistlikus-postkolonialistlikus kontekstis. Ja just moodsaid tõlgendusmustreid kasutades avardub otsemaid eesti kirjanduse sellegi osa tähendus ning koht ühiskondlikus väärtussüsteemis.
Olen täiesti kindel, et eesti kirjandusloos oma järelromantilise “värsitagumise” kanooniliseks naerukujuks tehtud Martin Lipu (1854–1923) luulestki võiks paindlikumal lähenemisel leida seda, mis tõstab ta kaasaegsete kõrvale.
Lipu kaheksasajast luuletusest ei ole leidunud ühtegi jäädvustamisväärset näidet ei “Eesti luule” (1955, 1966) antoloogiatesse ega ka neljaköitelise “Sõnarise” (1989–1995) antoloogiasse, samas kui luulevaene Jakob Hurt (1839–1907) on viimati nimetatus ühe luuletusega siiski esindatud. Ent see ei välista, et juba mõnes järgmises antoloogias või eesti kirjandusloos avastatakse Lipulgi olevat oma roll eesti kirjanduse suureks saamisel. Eesti riigi rituaalses retoorikas on Martin Lipul aga koht juba kindlustatud. Rahvuse ja riigi sümbolina sini-must-valget lippu heisates lauldakse nii Toompeal kui ka laulupidudel Martin Lipu sõnadele kirjutatud (viisi kirjutas 1922. aastal helilooja Enn Võrk) luuletust “Eesti lipp”, mis algselt kandis pealkirja luuletuse viimase värsirea järgi “Eesti, Eesti, ela sa!”.
Olen käsitlenud teisigi esmapilgul perifeerseid või koguni tõrget tekitavaid kirjanduslikke tekste. Näiteks Hans Leberechti jutustust “Valgus Koordis” (1949), mis mõistagi ei kannata võrdlust mõne suurkirjaniku meistriteosega. Ent kui läheneda teosele kui segule olustikurealismist, talupojaromantikast, propaganda-aktist ja sakraaltekstist – aga nendest aspektidest olengi lähtunud – ning kui arvestada Leberechti jutustuse kohta 1950ndate aastate eestlaste lugemisvara taustal, selle seoseid eesti filmikunsti ja muusikaga (Georg Ots Paul Runge osatäitjana samanimelises filmis!), siis avaneb sellegi teksti tähendus hoopis põnevamas valguses.
Üksjagu üllatavat pakub ka näiteks Valmar Adamsi ainsaks jäänud romaan “Esta astub ellu” (1986), kui seda tõlgendada postmodernismi mõistevara abil. Selles sisalduv vaatepunktide rohkus, intertekstuaalsus, romaani “iseend lahtikirjutav” struktuur võimaldab näha Adamsi kui kirjaniku luigelaulus koguni sissejuhatust eesti kirjanduse postmodernismi ajajärku. Ja seeläbi omandab Adams eesti kirjanduslooski uue mõõtme.
Olen kaugel sellest, et nende näidetega alandada kirjanduslikkuse väärtuslatti. Tahan vaid osutada, kui oluline on kirjanduse koha ja tähenduse kujunemisel see, millisena teda nähakse ning kuidas teda tõlgendatakse. Tahan rõhutada, et teosed üksi ei loo veel kirjandust. Kirjandus, nagu kultuur tervikuna, sünnib pidevas dialoogis traditsiooni ja uuenemispüüu vahel, tekstide üleminekus metatekstiks ja metatekstide üleminekus kontekstiks. Ehk teisisõnu: iga teos omandab tähenduse varasema kirjanduskujutelma või teiste teoste taustal; igas teoses on teise teose jälg ning väljakutse uueks teoseks. Küsimus on üksnes selles, kas jätkub tahtmist ja võimalusi kirjandust suureks ja mitmekihiliseks lugeda. Ent isegi neist tahtmistest jääb väheks. Kõik saab ikkagi alguse sellest, et kirjandust tuleb lugeda oma maad, keelt ja kultuuri armastava inimese silmadega. Siis saab väikesestki kirjandusest suur kirjandus, nagu ühes Hans Christian Anderseni muinasjutus kasvas inetust pardipojast imeilus luik.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
