Olen mõned kuud kommunikatsioonijuhi ametist eemal olnud ja tsunfti tegemistele on tekkinud kõrvalpilk. Üha rohkem taban end küsimas, millised omadused iseloomustavad valdkonna head spetsialisti ja kuidas kommunikatsioonivaldkonda üldse tajutakse?

Vastus saabus mõni aeg tagasi Krister Parise sule läbi artiklis Saatana advokaat, manipulaator või abimees? ja vaielda pole justnagu millegi üle. Intervjueeritud inimestest pean igati lugu, kahtlemata on tegemist valdkonna tippspetsialistidega.

Miski jäi aga vaevama. Viimaks taipasin – artiklist puudus üks oluline omadus, ilma milleta igasugune tehniline käsitööoskus ja suured strateegiad kaotavad mõtte. Omadus, mis on sedavõrd elementaarne, et sellest ei kirjutata. Ehkki peaks.Hea kommunikatsiooniinimese esmane omadus peaks olema suurepärane võime mõista oma sõnumi vastuvõtjat. Liisa Past tõi artiklis välja kommunikatsiooniinimese rolli tõlgina. See on kõige lähemal mõistmisele, kuid mitte täielik.

Möödarääkimiste ühine nimetaja on kapseldumine omasuguste seltskonda.

Ma ei tea, on see põhjus või tagajärg. Endasugustele on kerge sõnumeid saata ja nendega suhelda. Utreeritult võiks küsida, miks peaks neile üldse sõnumeid saatma, nad teavad ju niigi? Kui eeldad aga teistelt oma sõnumi mõistmist, pead kõigepealt mõistma neid. Tõdemus “nad ongi lollid” ei vii kuidagi edasi, tagasi aga küll.

Mõistmine või arusaamine ei tähenda automaatselt heakskiitu. Konservatiiv ei pea olema liberaaliga kõiges nõus, kuid peab aru saama, mis ja miks “kuradi toleraste” käivitab. Ja liberaalid peaksid aru saama, et “ilged natsid” pole mingid naljaraamatu tegelased, vaid neid käivitavad samasugused hirmud ja rõõmud kui neidki. Püüd mõista kahandab mõlema poole äärmused marginaalsemaks.

Kust viga alguse saab?

Kogu kommunikatsooni- ja juhtimisvaldkonna, üldistades võib öelda, et avaliku esinemise põhihäda on enda ego ja oma organisatsiooni esikohale seadmises! Selle laulu laulad, kelle leiba sööd? Organisatsioon maksab ju palga?

Ei maksa, kliendid maksavad.

Ma ei saa müüa ideid ega tooteid mitte kellelegi, kui ma oma adressaati ei mõista, ega sea neid esikohale. Ka EASi, ministeeriumide ja MTÜde palga maksavad kliendid, lihtsalt suhe pole sedavõrd sirgjooneline kui äriettevõtetel.

Viga tekibki hetkel, kui suhtlema hakkavad organisatsioon ja avalikkus – mõlemad umbisikulised, näota ja hingeta üldistused.

Edukas suhtlus saab toimuda ainult inimeste vahel.

Ei piisa, kui ma tean vastuvõtja vanust, rahvust või sissetulekut. Vastuvõtja rolli mõistmine eeldab sügavamat arusaamist ja kaasa tundmist – kellega ma räägin, kes kuulab, kuidas reageerib, miks?

Teisisõnu ongi kommunikatsioonitöötaja kõige olulisem omadus empaatiavõime. Kaasa tundmine ei tähenda kaasa nutmist, vaid koos tundmist. See on oskus mõelda ennast teise inimese asemele. Juhan Peeglit parafraseerides võib kommunikatsioonitöötaja olla, aga inimene peab olema. Alles seejärel tuleb kõik muu.

Kas ma ise tegin samu vigu? Tõenäoliselt. Võibolla sellest tekkiski vajadus võtta distantsi ja tõdeda, et enne teiste mõistmist peab endast aru saama.