Tahaks kaasaegse kunstiga kursis olla, kuid valik kohtadest, kuhu seda vaatama minna, võtab silme eest kirjuks? Tahaks vaadatut paremini mõista, kuid kontseptuaalsed kunstiteosed ja süvafilosoofilised seinatekstid panevad pea vahel veidi valutama?

Sellele murele on lahendus – paar korda aastas toimuvate Tallinna Teisipäevade raames saab ühe õhtuga järjest läbi käia terve rea galeriisid, kus näituseid tutvustavad kunstnikud ja galeristid ning nii mõnelgi puhul saadavad neid ka muusikud. Seekordne, 28. märtsil toimunud Tallinna Teisipäeva galeriiõhtu, oli muusikaga eriti tihedalt seotud, kuna kuulus Tallinn Music Week’i kunstiprogrammi.

Erinevate kunsti- ja kultuurivaldkondade omavaheline sümbioos on aina enam tavaks saamas ning nii on ka muusikafestival ühendanud jõud kaasaegse kunsti arendajatega viies seeläbi kujutav kunst lähemale muusikasõpradele ja vastupidi. Kunst viiakse publikule lähemale ka praktilises mõttes.

Galeriiõhtu formaat võimaldab tulla tuurile sujuvalt pärast tööpäeva lõppu ning käia optimaalse marsruudiga läbi korraga mitu galeriid, mis sel õhtul tavapärasest kauem avatud on.

Galeriiõhtu näituseprogramm hõlmas Eesti ja rahvusvaheliste kunstnike projekte, grupi- ja isikunäitusi. Kui Haus Galeriis üks näitus programmi raames suleti, siis Okapi galeriis järgmine juba avati, mõlemal puhul jagasid kunstnikud selgitusi, üks inimkeeles, teine kehakeeles. Eesti Kunstiakadeemia galeriis ja Temnikova & Kasela galeriis jagasid grupinäituste kohta selgitusi aga hoopis galeristid ning viimases peatuspaigas ehk Vaal galeriis ei selgitanud keegi enam midagi, kui mitte arvesse võtta muusika- ja mürainstrumentide märkimisväärset selgitusvõimet.

Kuigi programmi kureerimise ehk koostamise aluseid ametlikult ei avaldatud, tundus läbikäidud kohti ühendavat, kas teadlikult või juhuslikult, sotsiaal-poliitiline selgroog, vajadus öelda sõna sekka ühiskondlikel teemadel.

Programm algas Mall Nukke mitmemõtteliselt rahvusromantilisel näitusel „KolmeVärviMängud“, kus sai selgeks, et pealtnäha tehniliselt täiuslike kaunite maalide taga võib peituda hoopis sügavam sõnum, mis puudutab muuhulgas ka valulikku ajaloomälu ja üldinimlikke teemasid. Sellele sekundeeris Mehhiko päritolu kunstniku Niña Yharedi projekti “Via Baltic” tutvustav näitus, kus Vilniuses resideeruv autor võtab vaatluse alla Balti keti ning küsimused rahvuse ja rände, vabaduse ja piiride kohta.

Kõnealuse näituse avas kunstnik interaktiivse performance‘iga, mille raames ta ihualasti, üksnes juuste ja liiliaõiega kaetuna vanni istus, seal kerra tõmbus ja end publikul suhkruga kinni katta lasi. Elektroonilise live-muusika ja videoprojektsiooni taustal tasapisi suhkru sees liigutama hakanud kunstnikku oleks võinud jälgima jäädagi, kui just poleks lähenenud aeg suunduda järgmisse sihtkohta – USA päritolu kunstnikeduo OGH (Paige Früchtnicht ja Greg Ponchak) näitusele “Eristamatuse alad”. Minimalistlikul ja salakirjadega kodeeritud väljapanekul väljendati kunstnike katset elada viisil, mis küll vastaks kehtestatud korrale, kuid oleks samal ajal neist vaba, viisil, mille ainus reegel oleks reegleid eirata.

Kui selle paradoksaalse näituse üheks osaks oli justkui vanglatrelle matkiv võrgustik, mis sulges sissepääsud ühest näituseruumist teistesse, siis järgmises peatuspaigas räägiti linnaruumist ja seinu kattis ühistranspordikaarti meenutav, alumiiniumist ja pronksist ribadest koosnev heli-installatsioon. Oleg Frolovi kureeritud rahvusvahelise grupinäituse „Euroopamaa“ märksõnaks oli osalevate kunstnike huvi ühiskonna ja füüsilise ruumi seoste ja nende lahtimõtestamise vastu, näha sai nii vanameister Tõnis Vindi aastakümnete tagust utopistlikku-urbanistlikku graafikat kui noorema põlvkonna esindaja Leopold Kessleri videotööd koerte piknikust keset „esimest Tallinna“.

Viiendas ja viimases galeriis, nagu juba eespool mainitud, palju juttu ei räägitud. Selle asemel musitseerisid seal Kristiina ja Lauri Sillak, esimene viiulil Bachi esitledes ja teine teda erinevate käepäraste vahenditega segamas – just nii, nagu Laurentsiuse barokilikult suursugustel maalidel segavad portreid suvalised popkunsti elemendid.

Küsimus kunstniku kriitikast väikekodanluse aadressil väärib kahtlemata pikemat tähelepanu, kuid antud juhul, kui selja taga on neli intensiivset tundi neljas eripalgelises galeriis, on külastajal täielik voli nautida lihtsalt nii kaunist muusikat kui galeriis serveeritud tšilliga vürtsitatud šokolaaditrühvleid. Ees seisab aga veel mitu päeva Tallinn Music Weeki kunstiprogrammi ning loomulikult järgmine Tallinna Teisipäev juba juunis.

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.