Peep Vain käib mööda Rocca al Mare kooli saali ringi ja küsib koolitusel osalejatelt: “Noh, mis vabadusi te teate? Julgemalt, julgemalt!” Osalejad, enne koroonat, ongi julged ja pakuvad kõiksugu häid vabadusi. Istun tagumises reas ja pingutan mõelda midagi originaalset. Õnneks lõpeb Peebu jaks enne, kui ta minuni jõuab.

Tarbige vähem, ostke kvaliteetset, vältige jäätmeteket! Neid ja muid kiiduväärseid üleskutseid oleme kuulnud kõik. Ka mina, keskkonnakaitsja, olen loendamatutel koosolekutel ja koolitustel neid lausunud. Alati on lihtsam öelda kui teha. Ka minul. Siiski võin nüüdseks kinnitada, et olen oluliselt oma tarbimist vähendanud ja üht jäätmeliiki mul praktiliselt enam ei teki. Aga miks ja kuidas?

Jäätmeid olen alati eraldi kogunud. Aga mida elu edasi, seda rohkem tekkis minu ümber asju. Näiteks tundus oluline osta igalt reisilt kaasa kruus. Kruuside hoidmiseks oli vaja kappe, vanade kappide ladustamiseks omakorda kuure. Mis kuuri ei mahtunud, leidis oma koha õuel. Tavaline Eesti majapidamine, normaalne ühesõnaga. Aga enamik nendest asjadest olid ebavajalikud ehk jäätmed minu kodus. Siis ei osanud ma sellest nõnda mõelda. Ühel hetkel hakkasid asjad liiga palju elust võtma.