Kui varje juurde saabuvad suurnokad, on neid alati varem kuulda kui näha. Vilejas kutsehüüd kostab kõigepealt puude ladvust, tuleb sealt aegamisi allapoole ja vaikib lõpuks maapinnal, kus linnud oma meelisroa – kirsikivide – kallale asuvad. Siis kuuldub ainult prõksatusi, kui võimas nokk kivi purustab, et seemet kätte saada.
Suurnokka lähemalt vaadates tuled vägisi mõttele, et oma eksootilise välimusega kuulub see lind pigem troopikametsa kui põhjamaa pastelsesse maastikku. Tegelikult ongi suurnokk siinmail võrdlemisi värske tulnukas, alles ülemöödunud sajandi lõpupoolel lõuna poolt sisse rännanud.
Pildistajale on suurnokk oma soliidse, aeglasevõitu käitumisega tänulikuks objektiks. Küll ettevaatlik, aga kui veendub, et ohtu pole, toimetab rahulikult ning ei lase ennast kaameraklõpsudest segada. Meeldiv vaheldus tihastele, kes varje ees nagu tulesädemed siia-sinna tuiskavad.
Suurnokki näen oma aias kevade esimesel poolel, pesitsusajaks on nad kadunud. Hilissuvel tullakse koos uue põlvkonnaga värskest kirsisaagist osa saama, aga mitte igal aastal. Mõni suurnokk jäävat ka talvitama, lumisel oksal näeb ta kindlasti väga efektne välja, aga see pilt on mul veel tegemata.
Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Suuremat valikut tema linnufotodest näeb siit. Arne Kiini lindude aastaringi tutvustavas fotoseerias on varem Edasis ilmunud:
Arne Kiin
Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Edasi veebiajakirjas ilmub Arne Kiini lindude aastaringi tutvustav fotoseeria. Loe artikleid (32)
