Jube kerge on seda raamatut võtta mingi jäämurdjana, justkui tegemist oleks tohutult õõnestava satiiriga kõige hullemast nõukaajast. Mis justnagu pealtnäha kannuseid ja kulpi lüües, pursuisid siunates tegelikult irvitas stalinliku riigikorra üle.

Mihhail Zoštšenko “Maga kiiremini”. Koostanud ja tõlkinud Lembit Remmelgas. Sari “Punane raamat”. Tänapäev, 2021.

Veel kergem oleks endine vabatahtlik punaarmeelane ja valdava osa elust süsteemi soosikuna veetnud Mihhail Zoštšenko (1894–1958) punaterroristiks ja silmakirjateenriks nimetada.

Mõlemat on tehtud. Selliseid hoiakuid on tingimata vaja võtta, kui lugeja jaoks on tähtis kõik lahterdada, mis õige, mis vale, kes lugupeetud ja eetiline autor, kes kõnts. Ehk on hoopis huvitavam läheneda asjadele aja ja olude kontekstis. Ega selle tuntud punaarmeelase ja endise stalinisti, süsteemikriitiku ja Lenini-ülistaja, lastekirjaniku ja mõistujutuveeretaja Zoštšenko elu ilmselt kerge olnud isegi siis, kui ta (näiliselt) veel oli kuulekas kodanik. Ta saigi oma jutte avaldada ainult süsteemile truu olles, aga millist pinget peab see autorile tähendama, kui tuleb pidevalt otsida kompromisse nii enda südametunnistusega kui riigivõimuga, seda teavad ainult diktatuurirežiimides tegutsenud loojad.

Tegelikult, kas ja mis hetkeni Zoštšenko oli truu või ainult “truu”, polegi enam tagantjärele oluline ja seda pole võimalik paika panna, sest küllap sai autor ajaga targemaks ja noorena oli heal juhul idealist, kehvemal juhul konformist. Igatahes sai temast lõpuks põlualune dissident, keda pärast surmagi NSV Liidus kaua ignoreeriti.

Mida julgemaks Zoštšenko oma satiiris läks, seda enam hakkas ta võimudele ka pinnuks silma jääma, kõik läks loogiliselt. 1946. aastal mõistis Zoštšenko hukka Ždanovi dekreedi. Kuigi ta oli nõukogude võimu vastu ka palju selgemalt sõna võtnud, häiris kommunistlikke kriitikuid ühtäkki lastelugu “Ahvi seiklused” (1945, olemas ka siinses kogumikus), mis pilavat allegooriliselt nõukogude korda. Kirjanikule määrati avaldamiskeeld ning ta visati välja kirjanike liidust, juhuslikult sai samal koosolekul sule sappa ka Anna Ahmatova. Sealt edasi surmani vireles Zoštšenko vaesuses ja unustuses.

Praegust inimliigirikkuse hävitamist mehhanismiga, mida nimetatakse kultuuriks, “tühistamiskultuuriks”, õigustades unustavad vähemalt Ida-Euroopa inimesed, kust see tühistamismaania siinkandis tegelikult pärineb. Kindlasti mitte ülearenenud õiglusmeelest.

Mina, nagu paljud Eesti NSV ajal sündinud lapsed, puutusin Zoštšenkoga kokku 1977. aastal Eesti Raamatus ilmunud jutukogu “Lugusid lastele” kaudu. Siniste kaantega raamat sisaldas lõbusaid, pisut õpetlikke palu, milles oli aga mingi soojus ja hubasus, mis tollal seitsmeaastast mind tõmbas. 

Esimest korda 1988. aastal ilmunud täiskasvanutele mõeldud pilapalade kogumik “Maga kiiremini” 18-aastast mind, punkarit ja muidu teisitimõtlejat, ei kõnetanud. Mis kuradi nõuka vanamehe heietused. Alles aastaid hiljem sai see kogumik ette võetud ja nauditud lopsakat keelekasutust, teravat absurditaju ja ogarat nalja.

Olles “Maga kiiremini” nüüd teist korda läbi lugenud, ilmneb üha uusi tugevusi: raju dialoog, lõikav minimalism, gaas põhjas hüperboolid, hoogne dünaamika, kruttiv dramaatika, pöörane grotesk.

Eelkõige aga seda kõike kandev mahlakas väljendus, mis ajab paiguti laginal naerma, mida raamatuid lugedes harva juhtub, normaalsem oleks omaette vaikselt muiata.

Vaatame viisakusvahetusi 1923. aasta laadis palas “Teeklaas”: ““Tulge kallist kadunut mälestama, millega jumal õnnistand. Kana ja praetud parte meil küll ei ole, pasteeti põle kah loota. Aga teed saate lörpida kui palju tahes, isu täis ja võite koju kaasagi võtta.” – “Tee vastu mul küll suurt huvi ei ole, aga tulla ju võib.”” Sellise argiabsurdi taju peale ei hakka isegi nõukogude võim.

Palju lõbu on Venemaal ikka viinaga. Lugu “Limonaad” (1925) algab nii: “Mina muidugi ei ole joomamees. Kui teinekord võtangi, siis vähe, niisama viisakuse pärast või et on maru seltskond.” Läheb siis minategelane restorani, kutsub kelneri plaaniga piirduda prae kõrvale karastusjoogiga. “Ütlen samusele, kes mulle oli toidud toond, et kuule, sa lambapea, too mulle limonaadi. Tuuaksegi muidugi intelligentse kandiku peal limonaadi. Karahve sees. Kallan klaasi. Joon samuse tühjaks, tunnen, kassanäe – viin. Kallasin teise täie. Jumala eest – viin. Kuradima lugu! Kallasin karahve tühjaks – kõige ehtsam viin. “Too veel” hüüan.” Jne. Totraks keeratud olukorrad on vene huumori puhul elementaarne, väljenduslaad väärib ikkagi märkimist. Kelner, näiteks, on heast peast lambapea. Miks peaks teda nii hüüdma? Või siis asjaolu, et kohe esimeses lauses on vaja öelda “muidugi”. Just ülearused sõnad on need, mis kontrasteerudes muidu minimalistliku lauseehituse ja napi stsenograafiaga annavad nendele lugudele õige vürtsi sisse.

Või vaatame üht liigutavat hetke, vanamehe ja poisiussi kohtumist loos “Õnnelik lapsepõli” (1925): “Vaatasin veelkord lapsi ja seda jõngermanni, kes jalgu kõigutas, ja mind haaras, ütlen ausalt, nii suur õrnus tema vastu, sihuke tunne, et hing jäi kinni. Ütlen talle: “Kuule jõnglane, va krants! Sa võrukael, ütlen, ei oskagi vististi oma õnnest aru saada. Istud ja väntad siin jalgadega ja põle sul miskit muret. /…/ Tule istu mu põlve peale, teeme ratsasõitu.” /…/ Jõngermann keerab näo minu poole ja ütleb: “Põle mul aega,” ütleb, “sinu põlve peal ratsutada. Pealegi põle su põlved sittagi väärt. Kah mul idioot!”” Nii palju siis sentimentaalsusest nõukogude ajal. Olgu lisatud, et tegemist ei ole pedofiiliakallakuga juhtumiga.

Minimalism vaheldub liialdustega. Lood algavad täiesti nõtrade heietustega nagu “See juhtus Saraspuli linnas. Mina igastahes oletan, et Saraspulis”. Jne. Kuni kolmandas lõigus algab lugu päriselt.

Mitteasjakohasus, liiasus, pidev äralibisemine fookusest, jutustajate täielik ebakompetentsus on meetodid, mis teost lugedes võluvad. Nii jääb tagaplaanile satiir, see, et ridade vahelt üritati lugejale pidevalt teada anda stalinistliku elu absurdist ja ebaõiglusest. Zoštšenkot on ehk kõige mõistlikum võtta oma aja särava autorina, kes neid lõbusaid jutukesi treides heitles samal ajal nendesamade debiilsete tingimustega isiklikult, vahepeal allus ja kummardas, siis mässas, ning lõpuks kaotas vaikse võitluse režiimiga. Inimesena pole keegi täiuslik, kunstnikuna samuti mitte, aga nende ebatäiuste summad võivad teinekord täitsa paeluvaid tulemusi anda. Tühja sest nõukogude ühiskonnast ja selle vastu suunatud satiirist, tegemist on lihtsalt hea kirjandusega igal ajal.