2020. aasta kevad. Koroona koputab aknast ja uksest, inimesed ostavad kokku tualettpaberit ja leiba, inimkond on kerges paanikas.
Otsustame väikese kambaga korraks linnast “põgeneda” ja maandume Poruni ürgmetsa, Puhatu looduskaitsealadele. Tervitame kevadet – päeval on juba päris soe, jõgi suliseb, linnud laulavad, sipelgad jooksevad ringi… Idüll!
Öösel kukub küll temperatuur miinusesse ja me lõdiseme magamiskottides, aga no selle elab üle.
Mõni päev hiljem sõidame tagasi “tsivilisatsiooni” poole ja järjekordse kurvi taga avaneb meile kurb, aga tavapärane pilt: kohast, mis enne oli täis elu, puid, loomi ja linde, on saanud tühermaa. Mets sai küpseks ja sellest sai puit. Maha jäid vaikus ja tühjus.
On loojang.
Tühermaa tagumises servas seisavad põdraema vasikaga ja vaatavad oma laastatud kodu.
Eestimaale on saabumas Kevad.