Küberkaitse ja ajateenistus on viimastel aastatel muutunud aktuaalsemaks. Esiteks on küberruum ametlikult kuulutatud sõjatandriks sarnaselt maa, mere ja õhuruumiga. Teiseks on halvenenud julgeolekukeskkond tinginud selle, et mitmed riigid on taas võtnud kasutusele ajateenistuse oma relvajõudude mehitamiseks. Mitmed ajateenistust kasutavad riigid on hakanud koolitama ajateenijaid oma IT-süsteemide haldamiseks, arendamiseks ja kaitsmiseks.
Kaitsejõud on oma olemuselt konservatiivsed, muutused on pika vinnaga ja visad tulema. Samas on kaitsejõud siiski esirinnas mõningates valdkondades, nagu näiteks IKT ja küberkaitse. Infotehnoloogia – ja küberkaitse – on täna seotud kõikide eluvaldkondadega, inimeste ja masinate vahelisest suhtlemisest kuni avalike ja elutähtsate teenuste pakkumiseni. Kaitsejõud ei ole erand, vaid need on olemuslikult küberrünnakute kõrgendatud sihtmärgiks. Küberoperatsioonid, sh luure-, kaitse- ja ründeoperatsioonid, on valdkond, mida arendavad sõjalises mõttes enamus riike. Paljudes riikides, kus toimib ajateenistuse mudel, räägitakse ka (mõnikord erinevate nimede all) küberajateenistusest. Kaitsejõud, nagu IKT valdkond tervikuna, otsivad innovaatilisi lahendusi sektori väljakutsetele, ning üks IKT-sektori suurimatest väljakutsetest seondub tööjõupuudusega. Küberajateenistust võib pidada innovatsiooniks riigikaitsesektoris: riiki ei kaitsta mitte ainult traditsiooniliste relvadega, vaid arvuti taga.
Küberajateenistus erinevates riikides
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse egiidi all uurisime küberajateenistuse olemust kuues riigis: Eestis, Norras, Rootsis, Soomes, Taanis ja Šveitsis. Käesolevas artiklis anname ülevaate küberajateenistusest ning uuringust ja lisame mõttepunkte, mille kaudu võiks küberajateenistusest kujuneda tõeline inkubaator küberturbesektorile tervikuna.
Vaadeldud riikides on ajateenistuse eesmärk mõnevõrra erinev osaliselt tulenevalt territooriumi suuruse ja rahvaarvu suhtest. Kui suhteliselt väikese rahvaarvuga Eestis, Soomes ja Šveitsis on ajateenistuse peamine eesmärk valmistada ette võitlejaid reservil põhinevale kaitseväele, siis Taanis on põhieesmärk ajateenistuse kaudu mõjutada motiveeritud kodanikke, et nad peale sundaega astuksid tegevväelastena kaitseväkke. Norra ja Rootsi kasutavad vahepealset mudelit, mis koosneb nii reservist kui ka tegevväelastega mehitatud vägedest.
Mõistagi mõjutab ajateenistuse mõnevõrra erinev eesmärk ka küberajateenistust. Samad printsiibid laienevad küberajateenistusele. Taani kaitseväe eesmärk küberajateenistuse kasutamisel on eelkõige uute tegevteenistujate värbamine, väga oluliseks peab seda ka Norra. Eestis, Soomes ja Šveitsis kasutatakse küberajateenistust kaitsevägede küberkaitse ülesannete toetamiseks ja reservteenistuse ülesehitamiseks. Rootsis on küberajateenistuse eesmärk laiem: valmistada ette küberajateenijaid, et nad oleksid võimelised töötama mitte ainult kaitsejõududes, vaid ka teistes avaliku sektori valdkondades ja (kaitse)tööstuses.
Uuringud näitavad, et noored hindavad üldiselt ajateenistuse juures eelkõige väljakutseid ja põnevust. Küberkaitse on vaieldamatult valdkond, mis tundub salapärane, ning vaieldamatult saab see pakkuda väljakutseid, põnevust ning teadmisi ja oskusi edasiseks eluks.
Küberajateenistusele rahvusvaheliselt ühtset lähenemist ei ole. Küberajateenistus on kas puhtalt IT-tehniline, seotud teavituse või ka luurevaldkondadega. Terminile võib läheneda laiemalt, kus lisaks traditsioonilistele valdkondadele (IT-tehnilised küberturbeteemad) kasutatakse ajateenijate teadmisi ka droonide, robotite, kriminalistika, aga miks mitte ka infosõja valdkondades. Analüüsis vaadeldud riikides kasutatakse küberajateenijaid peamiselt kaitsejõudude olemasolevate süsteemide ja lahenduste toetuseks, arendamiseks ja kaitsmiseks.
Ajateenistus on vaadeldud riikides kohustuslik, kuid kutsutavate noorte osakaal kogu aastakäigust kõigub märkimisväärselt. Norras ja Rootsis on seejuures ajateenistus sooneutraalne, st et ei tehta vahet meestel ja naistel.
Eestis näiteks sätestab põhiseadus, et kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest, kaitseväeteenistuse seadus määratleb kaitseväekohustuse kui Eesti kodaniku kohustuse osaleda riigikaitses – meestele kehtib üldine kohustuslik ajateenistus, naistele vabatahtlik ajateenistus (alates 2013. aastast).
Seega potentsiaalselt võib igast vastavate oskustega ajateenijast saada ka küberajateenija. Peab siiski tõdema, et ainult tänapäevase kontoritarkvara ja üldisest arvuti kasutamise oskusest ei piisa. Küberajateenija teenistusaeg on suhteliselt lühike: mitmes riigis on see 11 kuud, kuigi siin paistavad silma Taani ja Šveits oluliselt lühema teenistusajaga. Selle aja sisse mahutatakse sõjaline väljaõpe, erialane väljaõpe ning reaalne teenistus ametikohal. Läbi viidud analüüs näitas, et kõik uuritud riigid eeldavad tulevaselt küberajateenijalt rohkem: ühelt poolt eelnevaid oskusi ja teadmisi ning teisalt motiveeritust. Väljavõte raportist:
Küberajateenistusse astumisel on samad tingimused kui üldiselt ajateenistusse astumisel: kõikides uuritud riikides peavad noored vastama tervisenõuetele ning füüsilistele normatiividele. Samas tuleks ehk meeles pidada kübersõja spetsiifikat: kübersõjas ei lahendata kriitilisi olukordi traditsioonilisel jõu kasutamise meetodil, vaid muudel viisidel – eelkõige arvuti taga.
Vaadeldud riikides läbivad küberajateenijad – nagu kõik teised ajateenijad – sõduri baasväljaõppe, mille eesmärk on anda tulevasele sõdurile vajalikud põhiteadmised, sh relvaõpe, tegutsemine maastikul ja väliharjutustel ning esmaabivõtted. Põhjus on muidugi asjaolus, et küberajateenija peab olema valmis tegutsema sõjalise üksuse liikmena ja vajadusel teisi võitluskaaslasi toetama.
Kuigi küberajateenistus erineb oluliselt tavapärasest kaitseväeteenistusest, ei rakenda uuritud riigid kübersõduri baasoskuste õpetamisel erisusi.
Iga kübersõdur peaks lisaks teadma, mida ta tohib ja mida ei tohi teha küberruumis ning millised sanktsioonid võivad tema tegevuse või tegevusetusega kaasneda.
Vastavaid oskusi õpetatakse uuringu kohaselt pigem sõduri baasväljaõppe järgsel erialaväljaõppel, mille eesmärk on sõltuvalt tulevasest ametikohast anda spetsiifilised küberkaitsealased teadmised. Osad koolitajad on kutsekoolide või ülikoolide õppejõud ja sageli on see kaitseväe ja mõne kutsekooli või ülikooli vahelise ametliku koostööleppega reguleeritud. Erialaseid kursusi läbi viies kasutavad riigid erinevat lähenemist. Eesti ja Soome kasutavad koolituseks peamiselt kaitsejõudude enda ressursse. Rootsi ja Šveits on võtnud suuna, kus suur osa õpetatavast programmist ostetakse sisse ülikoolidelt.
Intervjuude käigus ilmnes, et küberajateenijaid koheldakse pigem indiviididena, kes peavad olema osavad tiimiliikmed – erinevalt nendest sõduritest, kes teenivad traditsioonilisemates relvaliikides ja suuremates üksustes. Näiteks Rootsis ja Šveitsis teenivad küberajateenijad tänu kaitseväe ja ülikoolide tihedale koostööle oma väljaõppe käigus isegi ainepunkte.
Mis juhtub peale ajateenistust?
Peale ajateenistuse lõppu arvatakse ajateenijad reeglina reservi, kuigi osades vaadeldud riikides on teenistus reservis alles arenemisjärgus. Eriti kehtib see Taani kohta, kus täna puudub otsene eesmärk küberreservi süsteemsel moel arendada. Teine äärmus on Soome, kus on aastakümneid sihikindlalt arendatud reservi, kuhu kuuluvad vastavate oskustega reservväelased. Seejuures arvestatakse tõsiasjaga, et reeglina suureneb aja jooksul reservväelaste väärtus, kuna nad omandavad ülikoolides ja tööandja juures uusi oskusi ja kogemusi. Veidi erinev süsteem toimib Norras, kus kodanikul on kohustus teenida riiki kokku 19 kuud, millest lõviosa koosneb ajateenistusest ja ülejäänud reservteenistusest.
Küberajateenistusest sektori inkubaatoriks?
Lisaks Kaitseväele võib küberajateenistus olla väärtuslikuks kvalifitseeritud personali allikaks ka teistele Eesti riigiasutustele ning erasektorile. Eesti riigi huvides on tugeva, küberturbe valdkonnaga seotud ettevõtluse arenemine Eestis, paremini ette valmistatud spetsialistide kogukond suurendab oluliselt ka elutähtsate teenuste osutajate kaitsevõimet.
Nii Eestis kui mujal maailmas räägitakse järjest rohkem tööjõupuudusest IT- ja küberturvalisuse sektoris. Küberajateenistus võiks potentsiaalis muutuda kvaliteedi märgiks: kui lisaks kooliharidusele oled selle läbinud, saab potentsiaalne tööandja hinnata kandidaati väärtuslikumalt.
Ühiskonnas on mitmeid inimgruppe, kelle suuremast kaasatusest küberkaitse valdkonda võidaksid nii nemad ise, riigikaitse, erasektor kui ka avalik sektor. Üheks selliseks ühiskonnagrupiks on näiteks naised. Praegu on IKT (sh küberturvalisus) valdkonnas naiste osakaal suhteliselt väike, OSKA tööturu raporti kohaselt on Eesti tehnoloogiavaldkond üsna meestekeskne, IKT-s töötajatest vaid 29% on naised (ja paljudes riikides jääb see protsent alla 20). Eestis on naistele ajateenistus vabatahtlik (2% ajateenijatest on naised), ning tehakse pingutusi nende enamaks kaasamiseks.
Põhjused, miks naised nii riigikaitsest kui IKT-sektorist eemale jäävad, on mitmeid, kuid peamisena võib välja tuua soostereotüübid. Positiivse kuvandi loomisel naiste ajateenistusse kaasamisest on heaks näiteks Norra, kus naisi julgustas sõjalist karjääri valima kaitseminister ning kus kasutatakse sotsiaalmeediat, teavituskampaaniaid ja eraldi koolitusi naistele. Selle tulemusel on Norras 29% ajateenijatest ja 19% tegevväelastest naised. Ärgitamaks naisi liituma IKT valdkonnaga, on ka Eestis tehtud mitmeid algatusi.
Hoiakute olulisus ühiskonnas üldiselt ning lähedaste toetus on nii tüdrukutele kui poistele otsuste langetamisel võtmetähtsusega.
Ühendades kaks uudset ja stereotüüpe murdvat lähenemist – naised ajateenistusse ja naised IT-sse –, võiks sellel olla efektiivsem tulem, mis on kasulik ühelt poolt riigikaitse sektorile ning teisalt IKT- ja kübersektorile laiemalt.
Olulisim väljakutse on hoiakute muutmine, kus kandev roll on juhtidel, kõneisikutel ja poliitikutel. Teiste riikide (eelkõige USA, Kanada, Norra) kogemuse põhjal võib öelda, et naiste osalust on võimalik tõsta vaid sellega süstemaatiliselt ja järjepidevalt tegeledes.
Lisaks on meil ühiskonnas võõrkeelse emakeelega kodanikud, kes keeleoskuse puudulikkuse tõttu jäävad ajateenistusest eemale. Samas on kübervaldkonnas erialasid, kus võõrkeelte (nt vene, hiina, araabia, aga ka inglise, prantsuse ja saksa keele) oskus on ülioluline. Seega antud kodanike küberajateenistusse kaasamine võib potentsiaalselt kaasa tuua suure efekti, mis hiljem laieneb küberturbesektorile tervikuna. Praegused tervise- ja füüsilised normatiivid seavad piirangud kergema puudega inimestele, kes oleksid ehk huvitatud ajateenistusse astumisest, kuid kehtivate normatiivide tõttu seda teha ei saa. Meenutades aga kübersõja spetsiifilisust, kus kriitilisi olukordi ei lahendata reeglina füüsilise jõu kasutamise meetodil, vaid eelkõige arvuti taga, ei tohiks kergem puue olla takistuseks motiveeritud ja kvalifitseeritud isikute kaasamisele küberajateenistusse.
Kas küberajateenitusse asumisel peab noorel kindlasti olema IT taust? IT tausta all mõeldakse täna eelkõige tehnilist IT tausta, kuid on mitmeid alasid, kus tehniline IT taust ei ole peamine: analüütikud, sotsiaalmeedia, strateegiline kommunikatsioon jne. Meil on palju noori, kes tahavad teha midagi kasulikku riigikaitses, ühiskonnas või maailmas – aga kelle huvi ei seostu programmeerimise kui vahendiga, vaid pigem eesmärgiga. Ehk tasuks mõelda veidi kastist välja ja pakkuda võimalust ajateenistuseks küberkaitsega seotud aladel ka neile, kel puudub tehniline IKT taust?
Näiteks muutub järjest olulisemaks “tõlgi” positsioon: kuidas seletada IT- ja küberturvalisust inimesele, kes valdkonna terminoloogiat või võimalusi ei tea, ning kuidas leida võimalused ettevõtte või asutuse eesmärkide saavutamiseks läbi tehnoloogia. Ka ettevõtluses on järjest olulisem roll inimestel, kes oskavad kokku viia ärilised eesmärgid tehnoloogia võimaluste ja vahenditega. Nii nagu ettevõtte juht, ei pea ka Kaitseväe juhataja detailselt aru saama IT- või küberturbespetsialisti tegevusest, kuid tal on vaja inimesi, kes oskaksid talle tõlkida, mida on infotehnoloogilisi vahendeid kasutades võimalik teha. Kui kaitsevägi suudaks ka selliseid noori enda ridadesse saada ja väheste vahenditega koolitada, oleks kasu sellest väga suur nii kaitseväele endale kui riigile laiemalt.
Järgmise sammuna tuleb mainida võimalusi uudsemaks ja kuluefektiivsemaks lähenemiseks erialaste koolituste pakkumisel küberajateenijatele: kas kaitsevägi peab küberturbe valdkonna spetsialiste koolitama ise? Mitmes riigis on kaitsevägi sõlminud või sõlmimas ametlikud koostöökokkulepped ülikoolide ja erasektoriga. Taani, Rootsi ja Šveitsi relvajõud koolitavad küberajateenijaid koostöös ülikoolidega, kelle õppejõud panustavad otseselt ajateenijate väljaõppesse. Rootsi ja Šveitsi küberajateenijad saavad ka ainepunkte läbitud koolituse eest. Seevastu Eesti ja Soome kaitseväed koolitavad oma küberajateenijaid peamiselt oma jõududega. Samas lõikab Soome kaitsevägi kasu tihedast koostööst eraettevõtetega, kellelt omandatakse palju kogemusi. Tihedam koostöö ülikoolide ja erasektoriga aitaks tõhustada kuluefektiivset küberajateenijate koolitust.
Eesti kaitsevägi on koos Startup Estoniaga 2020. aastal korraldanud erikursuse ajateenijatele iduettevõtlusest. Üldteada on fakt, et Iisraeli küberüksuse 8200 läbinud ajateenijad on ühed suurimad küberturbe-iduettevõtete rajajad. Miks mitte suurendada selliste koolituste osakaalu, et ka Eestist kujuneks küberturbe valdkonnas tegutsevate iduettevõtete kasvulava?
Inspireerivad ja innovaatilised lähenemisviisid võivad anda tiivad ja viia Eesti kuvandi veel kõrgemale. Seetõttu tuleks küberajateenistust vaadata laiemalt kui pelgalt riigikaitse aspektist, et välja tuua kogu selle potentsiaal.
Martin Hurt on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur. Tiia Sõmer on Tallinna Tehnikaülikooli küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse doktorant.
Küberturvalisuse rubriigi eesmärk on tõsta lugejate teadlikkust selle valdkonna probleemidest ja edusammudest nii Eestis kui ka mujal. Artikliseeria avab teemat muu hulgas tehnoloogia, juhtimise, majanduse, teaduse, riigihalduse ja rahvusvaheliste suhete vaatenurgast.
