Mul on taksojuhtidega täitsa oma suhe. Kuigi paar aastat tagasi sai nende sisekosmosest lausa raamat kirjutatud, siis see suhe pole kadunud. On endiselt kuum ning särisev. Teisisõnu, sõidan endiselt palju taksoga ja puutun kokku kõikvõimalike värvikate roolikruttijatega ka tänasel päeval.

Kui muidu üldiselt olen ikkagi Taxify suur sõber, siis viimasel ajal olen neile ka truudust murdnud ja vahel ka Uberit kasutanud. Lihtsalt, et näha ka selle teenuse toimimist ja tutvuda ka uberlaste ning nende maailmavaatega. Seal on üsna suur erinevus kusjuures, nii maailmavaateline kui ka tausta poolest.

Kui Taxify on ikkagi rohkem professionaalsete juhtide pärusmaa, siis Uberis võib kohata täiesti suvalisi inimesi ja suisa ulmetegelasi.

Ligipääsetavus tavainimesele on lihtsalt Uberi puhul kõvasti lihtsam ja seetõttu satub sinna ka rahvast igast sotsiaalsest kihist ja kõikvõimalikelt elualadelt ning kohtadest. See n-ö sõel sinna on hõredam ja huvilisi rohkem.

Ootamatud situatsioonid Uberi-juhtidega

Novot, seda teades võib arvata, et nende Uberi-meestega saab ikka oluliselt rohkem nalja ka. Tihti olen sattunud juhtide peale, kes on tummad või kurdid. Mis on täisti okei, aga ühele poisile, kes ei kuulnud, pidin ma ka seletama kuhu sõita. See oli veidike keeruline algul, ent saime kenasti hakkama. Ma õppisin hulga käemärke ja tema õppis, kuidas minu juurest Kalamajja sõita.

Pimeda juhi otsa pole ma satunud, ent isesõitvate autode ajastul võib kergesti ka seda juhtuda.

Siis näiteks vabariigi aastapäeval tuli mulle järgi süsimust Akeem Olajide väikese Citröeniga ja ja soovis head vabariigi aastapäeva. Oli täitsa asjalik, oskas GPSi lugeda ja puha. Miks ma seda rõhutan, on seetõttu, et osa Uberi juhte ei oska ikka üldse GPSi kasutada.

Nädal tagasi sõitsin taadiga, kes ajas mu nii kettasse, et peaaegu hakkasin karjuma ta peale. Ja mind karjuma ajada on ikka väga keeruline. Seda suudavad ainult eksnaised. Pean rõhutama, et selle taadiga ma suhtes pole enne olnud. Aga minu eelseadistus tema suhtes algas juba autot tellides.

Põhjus, miks ma väga taksoäppe armastan on võimalus saada lähim takso, mis kiirendab oluliselt tellimisprotsessi. Muidu valiks ma endiselt neid lühinumbreid, vaidleks turtsakate dispetšeritega ja kõlgutaks närviliselt koridoris jalga, kuni vanakooli nahkvest kohale tiksutab kuskilt kesklinnast.

Ehk nagu Tartus öeldakse tellimisel telefonis sulle: “Ja tuleb takso…” ning kui küsid üle, et kuna tuleb või kaua tuleb, siis laksab dispetšer solvunult “No kesklinnast tuleb…” Ja kui ikkagi nii jultunud tõbras oled, et tahad teada minutite arvu, kaua peaks ootamisega tegelema, siis öeldakse “Jumal küll, niikaua kui kesklinnast sõidab, kümme-kaksteist minutit” ja pekstakse toru hargile.

Aga taadi juurde tagasi tulles – peale tellimist ja lubadust olla kohal 4 minutiga panin saapakesed jalga, kaabukese pähe ja sallikese kaela ning vaatasin telefonist järgi, et kaugel taat on. Kuna kiire ka oli tookord, siis ikkagi eeldasin, et viie mintsaga on onku kohal. Aga mida ma näen. Minu tõld uimerdab endiselt kuskil poolel teel.

Noh okei, vanainimene roolis, mis ma tõmblen, ootan rahulikult. Möödub veel 4-5 minutit. Ja no kurat ei jõua kohale, muudkui tiirutab lähedalasuvatel tänavatel aeglasemalt, kui jala võiks kõndida. Lihtsalt inimene ei suuda oma GPSi rada järgida ja muudkui eksleb nagu kapten Trumm nõiaaurude sees.

Sundisin end rahulikuks, läksin õue ja hakkasin telefonist jälgides vanameest püüdma. Umbes nagu kosmosesatelliit mööduvat planeeti, et end selle orbiidile haakida. Ühel hetkel, kui ta mu kodutänava otsast taas mööda tiksus sain käte vehkides ta tähelepanu haaratud. Taat raius pidurit ja korjas mu lõpuks peale. “Heh, kas ei leidnud üles?” üritasin veel viisakas olla. Päss ainult mugises midagi vihaselt vastuseks. Ise olen süüdi ka veel, et oma kuradi maja sellisesse kohta parkisin, eks?

Ja kui ta siis hakkas kesklinna navigeerima oli see sõna otseses mõttes kulgemine kaose kütkes. Vana lasi tuimalt kõikidest tänavaotstest mööda, kust keerama pidi, ignos oma GPSi täiesti tuima rahuga ja tundus nagu oleks ta silmini kivis või suisa unehõlmas. Katastroof roolis. Lõpuks pressisin ma end kahe esimese tooli vahele ja hakkasin kõrva käsklusi haukuma: “Davaite na pravo, na levo atsjuda, do kontsa ulitsa!”

Tänu sellisele jõulisele kriisiohjamise taktikale jõudsime siis kõigest kahekordse ajakuluga kohale.

Uberiga on see hea asi ka, et makse läheb arvelt maha, mitte sularahaga ei pea mässama niiet tipi maksmisest pääseb kergesti, kui tegemist on ikka naturaalse johmakaga. Samas kui töö hea ja teenus sõbralik, siis ikka olen meeleldi lisaks ka maksnud.

Hindadest rääkides, arusaamatu kuidas need juhid ellu jäävad. Ülemistelt Kakumäele sõbranna juurde sõites 11 kilomeetrit tuleb arveks 10-11€. See ei ole väga jätkusuutlik tegelikult.

Siis üks kasvav tendents on juhid, kes ei tea kus asub Stockmann või Viru väljak. Inimesed, kes sõidavad ainult nina GPSis või küsivad sult pidevalt juhatust. Mingi hetk hakkas see fenomen painama ja nagu mul kombeks, hakkasin intervjueerima juhte, et milles asi.

Mis selgus? Selgus see, et palju Uberi-juhid on elude ja olude sunnil tulnud Tallinna sõitma mujalt. Ida-Virumaa on peamine koht, kust sohvrid pärit. Üks oli näiteks väga tore Narva poiss, rääkis puhast eesti keelt, õpib TTÜs ja sõidab, et end üleval pidada. Muuseas pidi päris hästi teenima. Kui usinalt paneb, siis 1500€ kraabib ikka kokku kuuga, vahest rohkemgi.

Üks oli Ukrainast pärit tore mees, kellel kodu sodiks pommitati ja kelle perekonnast osad ka surma said ning kes põgenes Eestisse sugulaste juurde. Nüüd sõidab siin taksot, õpib keelt ning saadab koju summasid, milletaolisi seal keegi tavatöölistest ei teeni. Oli väga õnnelik, et Uberi-taoline võimalus olemas on. Seega Uber on midagi, mis annab tegelikult väga erinevatele inimestele suurepärase võimaluse teenida nii lisaraha toimetulekuks kui ka lausa ellujäämiseks.

Aga on ka teistsuguseid uberiste

Sõidab ette peaaegu uus seitsmene bemm, sees mees, kel seljas must ülikond, väga soliidne-viisakas, intelligentne jutt. Ma ei saa kohe jätta uurimata, et kuidas ja miks? Selgub et inimesel on igav. Oma firma teenib kenasti, igapäevast tööd pole enam niipalju. Seega otsustas hakata Uberit sõitma, et saaks suhelda, natuke teistsuguste inimestega kohtuda ja elu näha. Ütles et siiamaani on väga lõbus ja naudib täiega. Miks ka mitte, eks?

Või pisike vene naine, kes Nissan Micraga vahvasti tipptunni tiheda liikluse vahel nõelub, et mind kiirelt kohtumisele viia ja teatab, et mees on tööta ning rahadega ei tule välja muidu. Või teine, kärtspunase peaga proua, kellel samuti kodus igav ja puht põnevusest sõidab taksot.

Neid tegelasi ja põhjuseid on sama palju erinevaid kui juhte ning väga põnev on neid lugusid kuulda.

See on samuti üks inimestevaatluse viise, mis nagu eelmises loos kirjeldatud, on üks mu väikestest veidratest hobidest. Aga ka taksot sõita on väga fun, see on nagu arvutimäng. Kellel kodus igav või kui plekki üldse peale ei keri, siis soovitan proovida. Ja tippi tasub ka anda juhtidele. Sulle, kes sa teenust tarbid on see paar eurokest, aga inimesele kes roolis, võib see tähendada toiduraha.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)