Alan Adojaan: taksoga Tallinnas – ulmeline Uber

Mul on taksojuhtidega tÀitsa oma suhe. Kuigi paar aastat tagasi sai nende sisekosmosest lausa raamat kirjutatud, siis see suhe pole kadunud. On endiselt kuum ning sÀrisev. TeisisÔnu, sÔidan endiselt palju taksoga ja puutun kokku kÔikvÔimalike vÀrvikate roolikruttijatega ka tÀnasel pÀeval.

Kui muidu ĂŒldiselt olen ikkagi Taxify suur sĂ”ber, siis viimasel ajal olen neile ka truudust murdnud ja vahel ka Uberit kasutanud. Lihtsalt, et nĂ€ha ka selle teenuse toimimist ja tutvuda ka uberlaste ning nende maailmavaatega. Seal on ĂŒsna suur erinevus kusjuures, nii maailmavaateline kui ka tausta poolest.

Kui Taxify on ikkagi rohkem professionaalsete juhtide pÀrusmaa, siis Uberis vÔib kohata tÀiesti suvalisi inimesi ja suisa ulmetegelasi.

LigipÀÀsetavus tavainimesele on lihtsalt Uberi puhul kÔvasti lihtsam ja seetÔttu satub sinna ka rahvast igast sotsiaalsest kihist ja kÔikvÔimalikelt elualadelt ning kohtadest. See n-ö sÔel sinna on hÔredam ja huvilisi rohkem.

Foto: Willy Verhulst https://flic.kr/p/opJsah

Ootamatud situatsioonid Uberi-juhtidega

Novot, seda teades vĂ”ib arvata, et nende Uberi-meestega saab ikka oluliselt rohkem nalja ka. Tihti olen sattunud juhtide peale, kes on tummad vĂ”i kurdid. Mis on tĂ€isti okei, aga ĂŒhele poisile, kes ei kuulnud, pidin ma ka seletama kuhu sĂ”ita. See oli veidike keeruline algul, ent saime kenasti hakkama. Ma Ă”ppisin hulga kĂ€emĂ€rke ja tema Ă”ppis, kuidas minu juurest Kalamajja sĂ”ita.

Pimeda juhi otsa pole ma satunud, ent isesÔitvate autode ajastul vÔib kergesti ka seda juhtuda.

Siis nĂ€iteks vabariigi aastapĂ€eval tuli mulle jĂ€rgi sĂŒsimust Akeem Olajide vĂ€ikese Citröeniga ja ja soovis head vabariigi aastapĂ€eva. Oli tĂ€itsa asjalik, oskas GPSi lugeda ja puha. Miks ma seda rĂ”hutan, on seetĂ”ttu, et osa Uberi juhte ei oska ikka ĂŒldse GPSi kasutada.

NÀdal tagasi sÔitsin taadiga, kes ajas mu nii kettasse, et peaaegu hakkasin karjuma ta peale. Ja mind karjuma ajada on ikka vÀga keeruline. Seda suudavad ainult eksnaised. Pean rÔhutama, et selle taadiga ma suhtes pole enne olnud. Aga minu eelseadistus tema suhtes algas juba autot tellides.

PĂ”hjus, miks ma vĂ€ga taksoĂ€ppe armastan on vĂ”imalus saada lĂ€him takso, mis kiirendab oluliselt tellimisprotsessi. Muidu valiks ma endiselt neid lĂŒhinumbreid, vaidleks turtsakate dispetĆĄeritega ja kĂ”lgutaks nĂ€rviliselt koridoris jalga, kuni vanakooli nahkvest kohale tiksutab kuskilt kesklinnast.

Ehk nagu Tartus öeldakse tellimisel telefonis sulle: “Ja tuleb takso…” ning kui kĂŒsid ĂŒle, et kuna tuleb vĂ”i kaua tuleb, siis laksab dispetĆĄer solvunult “No kesklinnast tuleb…” Ja kui ikkagi nii jultunud tĂ”bras oled, et tahad teada minutite arvu, kaua peaks ootamisega tegelema, siis öeldakse “Jumal kĂŒll, niikaua kui kesklinnast sĂ”idab, kĂŒmme-kaksteist minutit” ja pekstakse toru hargile.

Aga taadi juurde tagasi tulles – peale tellimist ja lubadust olla kohal 4 minutiga panin saapakesed jalga, kaabukese pĂ€he ja sallikese kaela ning vaatasin telefonist jĂ€rgi, et kaugel taat on. Kuna kiire ka oli tookord, siis ikkagi eeldasin, et viie mintsaga on onku kohal. Aga mida ma nĂ€en. Minu tĂ”ld uimerdab endiselt kuskil poolel teel.

Noh okei, vanainimene roolis, mis ma tÔmblen, ootan rahulikult. Möödub veel 4-5 minutit. Ja no kurat ei jÔua kohale, muudkui tiirutab lÀhedalasuvatel tÀnavatel aeglasemalt, kui jala vÔiks kÔndida. Lihtsalt inimene ei suuda oma GPSi rada jÀrgida ja muudkui eksleb nagu kapten Trumm nÔiaaurude sees.

Sundisin end rahulikuks, lĂ€ksin Ă”ue ja hakkasin telefonist jĂ€lgides vanameest pĂŒĂŒdma. Umbes nagu kosmosesatelliit mööduvat planeeti, et end selle orbiidile haakida. Ühel hetkel, kui ta mu kodutĂ€nava otsast taas mööda tiksus sain kĂ€te vehkides ta tĂ€helepanu haaratud. Taat raius pidurit ja korjas mu lĂ”puks peale. “Heh, kas ei leidnud ĂŒles?” ĂŒritasin veel viisakas olla. PĂ€ss ainult mugises midagi vihaselt vastuseks. Ise olen sĂŒĂŒdi ka veel, et oma kuradi maja sellisesse kohta parkisin, eks?

Ja kui ta siis hakkas kesklinna navigeerima oli see sĂ”na otseses mĂ”ttes kulgemine kaose kĂŒtkes. Vana lasi tuimalt kĂ”ikidest tĂ€navaotstest mööda, kust keerama pidi, ignos oma GPSi tĂ€iesti tuima rahuga ja tundus nagu oleks ta silmini kivis vĂ”i suisa unehĂ”lmas. Katastroof roolis. LĂ”puks pressisin ma end kahe esimese tooli vahele ja hakkasin kĂ”rva kĂ€sklusi haukuma: “Davaite na pravo, na levo atsjuda, do kontsa ulitsa!”

TÀnu sellisele jÔulisele kriisiohjamise taktikale jÔudsime siis kÔigest kahekordse ajakuluga kohale.

Uberiga on see hea asi ka, et makse lÀheb arvelt maha, mitte sularahaga ei pea mÀssama niiet tipi maksmisest pÀÀseb kergesti, kui tegemist on ikka naturaalse johmakaga. Samas kui töö hea ja teenus sÔbralik, siis ikka olen meeleldi lisaks ka maksnud.

Hindadest rÀÀkides, arusaamatu kuidas need juhid ellu jÀÀvad. Ülemistelt KakumĂ€ele sĂ”branna juurde sĂ”ites 11 kilomeetrit tuleb arveks 10-11€. See ei ole vĂ€ga jĂ€tkusuutlik tegelikult.

Siis ĂŒks kasvav tendents on juhid, kes ei tea kus asub Stockmann vĂ”i Viru vĂ€ljak. Inimesed, kes sĂ”idavad ainult nina GPSis vĂ”i kĂŒsivad sult pidevalt juhatust. Mingi hetk hakkas see fenomen painama ja nagu mul kombeks, hakkasin intervjueerima juhte, et milles asi.

Mis selgus? Selgus see, et palju Uberi-juhid on elude ja olude sunnil tulnud Tallinna sĂ”itma mujalt. Ida-Virumaa on peamine koht, kust sohvrid pĂ€rit. Üks oli nĂ€iteks vĂ€ga tore Narva poiss, rÀÀkis puhast eesti keelt, Ă”pib TTÜs ja sĂ”idab, et end ĂŒleval pidada. Muuseas pidi pĂ€ris hĂ€sti teenima. Kui usinalt paneb, siis 1500€ kraabib ikka kokku kuuga, vahest rohkemgi.

Üks oli Ukrainast pĂ€rit tore mees, kellel kodu sodiks pommitati ja kelle perekonnast osad ka surma said ning kes pĂ”genes Eestisse sugulaste juurde. NĂŒĂŒd sĂ”idab siin taksot, Ă”pib keelt ning saadab koju summasid, milletaolisi seal keegi tavatöölistest ei teeni. Oli vĂ€ga Ă”nnelik, et Uberi-taoline vĂ”imalus olemas on. Seega Uber on midagi, mis annab tegelikult vĂ€ga erinevatele inimestele suurepĂ€rase vĂ”imaluse teenida nii lisaraha toimetulekuks kui ka lausa ellujÀÀmiseks.

Aga on ka teistsuguseid uberiste

SĂ”idab ette peaaegu uus seitsmene bemm, sees mees, kel seljas must ĂŒlikond, vĂ€ga soliidne-viisakas, intelligentne jutt. Ma ei saa kohe jĂ€tta uurimata, et kuidas ja miks? Selgub et inimesel on igav. Oma firma teenib kenasti, igapĂ€evast tööd pole enam niipalju. Seega otsustas hakata Uberit sĂ”itma, et saaks suhelda, natuke teistsuguste inimestega kohtuda ja elu nĂ€ha. Ütles et siiamaani on vĂ€ga lĂ”bus ja naudib tĂ€iega. Miks ka mitte, eks?

VÔi pisike vene naine, kes Nissan Micraga vahvasti tipptunni tiheda liikluse vahel nÔelub, et mind kiirelt kohtumisele viia ja teatab, et mees on tööta ning rahadega ei tule vÀlja muidu. VÔi teine, kÀrtspunase peaga proua, kellel samuti kodus igav ja puht pÔnevusest sÔidab taksot.

Neid tegelasi ja pÔhjuseid on sama palju erinevaid kui juhte ning vÀga pÔnev on neid lugusid kuulda.

See on samuti ĂŒks inimestevaatluse viise, mis nagu eelmises loos kirjeldatud, on ĂŒks mu vĂ€ikestest veidratest hobidest. Aga ka taksot sĂ”ita on vĂ€ga fun, see on nagu arvutimĂ€ng. Kellel kodus igav vĂ”i kui plekki ĂŒldse peale ei keri, siis soovitan proovida. Ja tippi tasub ka anda juhtidele. Sulle, kes sa teenust tarbid on see paar eurokest, aga inimesele kes roolis, vĂ”ib see tĂ€hendada toiduraha.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on vĂ€rvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sĂŒndmustest, mis toimuvad pealinnas, nii nagu tema seda nĂ€eb. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis vĂ”ibolla paljude pilkude eest varjatuks jÀÀb. Vihjed ning info huvitavate sĂŒndmuste ja Tallinna teemade kohta vĂ”ib saata: alan@cafe.ee

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma vĂ€rvikast elust, reisidest ning sĂŒndmustest. Tema nime alt vĂ”ite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kĂ”verpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ĂŒmber. Tema motoks on: “KĂ”ike ei maksa vĂ”tta liiga tĂ”siselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)