Kui optimisti jaoks on klaas pooltäis ja pessimisti jaoks pooltühi, siis realisti jaoks jääb klaas alati klaasiks ja kui seal sees juba midagi on, siis on see järelikult ka täis. Kunstnike seas on kahtlemata nii optimiste, pessimiste kui realiste, kuid klaasi teemal andkem sõna seekord sõna otseses mõttes klaasikunstnikele.

Tallinfilmi kultuslik „Klaasikillumäng“ ajas omal ajal hirmu naha vahele küllap nii mõnelgi hellahingelisemal lapsel, kes veel vormimängu ilu taibata ei osanud. Nii nagu kunstnik Kalju Kivi juhtimisel elama pandud klaasitükid kõlasid toona kokku helilooja Erki-Sven Tüüri eklektilise ja sürreaalse seadega, kõlavad nad nüüd kokku aga maalikunstiga. Juba viiendat aastat järjest loob Eesti Klaasikunstnike Liit dialoogi Haus Galerii statsionaarse kunstiekspositsiooniga, iga horisontaalsele tasapinnale toetatud teos püüab siin leida maalilise paarilise vertikaalse seina pealt.

Sel viisil otsivad Andra Jõgise pisikeste betoonplaatide sisse uuristatud veel pisikesemad klaasaknad justkui tuge ja varju enda kohal kõrguvast Laurentsiuse õlimaalist. Mastaapide vahe on märgatav. Lisaks kipub pisipiltide pastelne värvipalett kahvatuma maali sügava umbra ja erksavärviliste läikivate kuulikeste ees.

Mis neid nii erinevaid vorme siis üldse ühendada ja teineteist mõistma panna võiks? Dialoogi süvenedes saab selgeks, et kuulide keskel trooniv ümmargune klaasanum on tegelikult täpselt sama habras kui pisikesed klaasaknad, seda enam, et pika varre otsas kõrguv massiivne kallaõis peaks kõigi füüsikareeglite järgi juba ammu olema anuma pikali tõmmanud. Tumedal taustal särav õis mõjub sama müstiliselt, kui magalarajooni betoonblokkidesse tahutud aknaruutudes kardinate vahelt aimduvad privaatsed, täiesti argised stseenid.

Hetkeks tekib tunne, et tohutu anuma võiks vabalt lõuendilt maha tõsta ja miniatuursele aknaraamile asetada, lambikupli alla helekollasele kassile seltsiks.

Analoogne dialoog areneb ja müsteerium jätkub Caspar Silla teritatud nooleotste ja Peeter Lauritsa digitrükitud paganate kodu vahel. Kompositsioon omakorda manab silme ette teisegi Tallinnfilmi multika, nimelt „Välek Vibulase“. Kui klaasikillufilm räägib jääst ja leegist, eluandva päikesesoojuse võidust igijaheda olematuse üle*, siis ka Välek otsib pimeduses kobades elu aluseks olevat tulesädet ja viib meid kiviaega, tutvustades tolle aja olmet ja inimsuhteid*.

Kui Väleku koopakaaslased teritasid meeleheitlikult kivitükke, et nende abiga tuld tekitada, siis noor klaasikunstnik teritas samasuguse kirega valmis terve komplekti läbikumavaid nooleotsi. Need nooleotsad helendavadki nüüd prožektori valguses nagu sümboolne lõkkease puu- ja kiviusku esiisade suitsutares, nagu paganate kodukolle.

Kuid tõeline klaasikillumäng läheb lahti näitusesaali keskel, kus lebab mitu rida roostekarva, tuhkhalle ja sitikmusti pàte de verre ehk klaasiliimi tehnikas voolitud liblesid.

Maarja Mäemetsa seeria „mul on tuhat ideed, millest ühtegi ma ei lõpeta,“ ütleb korraga kõik ja mitte midagi. Kuigi libled on sätitud korrapäraselt, ei moodusta nad ühtset ühikut ega konkreetset kuju. Neid ei saa osta ega koju kaasa viia, sest neil pole hinnakirjas hinda, kuid samas võiks neid nagu muuseas tasku pista, sest nad ei ole ka aluse peale kinnitatud. Nad lebavad lihtsalt niisama keset saali kõigi teiste teoste keskel, kontrastseks kaaslaseks eemal kummuti kohal kõrguv Mari Roosvalti hele ja pitsiline segatehnikas maal seeriast „Nostalgia“.

Need on vaid mõned näited sellest haprast materjalist, mida võib vormida korraga ohtlikult teravaks ja mänguliselt elegantseks. Sellest materjalist tehakse anumaid, mille sees hoida õisi, ja aknaid, mille ääres hoida omakorda õitega täidetud anumaid.

Mida kõike klaasist veel välja võluda annab, seda saab aga näha näitusel „Kooskõla. Ongoing / Going On“, kus 20. märtsil toimub ka kohtumisõhtu autoritega.

*multifilmide sisututvustused pärinevad Eesti Filmi Andmebaasist, www.efis.ee

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.