Sõnavabadusest ja vaenukõnest rääkides tuleb alustada sõnast ja selle jõust. Kuidas sõna jõudu mõõta? Teatud vaimsed õpetused seavad sõna energia tugevuselt füüsilise energia ja mõtteenergia vahele. Tegelikult sarnaselt näeb seda ka õigus. Karistatavad on vaid füüsilised teod, mõtteroimad mitte. Sõnadega on aga asi keerulisem, on need ju mõnes mõttes sillaks inimese sise- ja välismaailma vahel. Kui sõnad toovad kaasa negatiivseid tagajärgi välismaailmas, suhtub õigus nendesse kui füüsilistesse tegudesse. Kui sõnade mõju ulatub aga vaid teiste inimeste sisemaailmani, satub õigus enda jaoks ebakindlale pinnale.
Tänapäevane arusaam õigusest ja sõnavabadusest põhineb paljuski läänemaailma analüütilisel maailmapildil. Üheks selle alusepanijaks võib pidada Aristotelese loogikat 4. sajandist eKr. Kompleksne maailm jagatakse väiksemateks ühikuteks, mis võimaldavad näha nendevahelisi loogilisi seoseid. Antiik-Kreekast sai alguse ka dialektika, mille tähendus on aegade jooksul küll muutunud, kuid mida saab seostada dialoogiga ning teesi ja antiteesi abil sünteesini jõudmisega. Moodsa sõnavabaduse üheks aluseks ongi arusaam, et kõigil on õigus oma arvamus välja öelda ning vastaspoole omasid kahtluse alla seada ja nii vaieldes toimub edasiminek. Handyside’i kohtuasja otsuses osutas Euroopa Inimõiguste Kohus, et sõnavabadus on üks põhitingimusi demokraatlike ühiskondade progressiks ja iga indiviidi arenguks. Demokraatia ise eeldab aga pluralismi ja tolerantsust, seda ka sõnade osas.
