Mitte kellegi võimuses pole üksinda ära lahendada kogu maailma keskkonnaprobleeme. Globaalsed väljakutsed on oma olemuselt nii komplekssed ja ulatuslikud, et neile pole ühte lihtsat lahendust. On vaid teadmine, et keskkonnaprobleemid kujutavad reaalset ohtu juba meie põlvkonna inimeste tervisele ja heaolule. Selline kombinatsioon keerulisest tuleviku projektsioonist ja selgete juhiste puudumisest on suurepärane vundament hirmule ning sellest tulenevatele vaimse tervise hädadele. Ükski neist pole hea lähtekoht mõistlike otsuste tegemiseks ja lahenduste leidmiseks. Kuid just otsustavat tegutsemist on meil praegu väga vaja. 

Hirmu kasutatakse käivitajana. Sellega saab kiiresti tõmmata tähelepanu probleemile ja mobiliseerida inimesi tegutsema. Võõra hirmule rõhudes, vastandudes ja kaitsjana end esitledes võidetakse valimisi. Hirmu külvates mobiliseeritakse inimesi tegema tervele mõistusele mitte kohaseid tegusid. Hirm sunnib jänese jooksma auto tuledevihus. 

Kaheksakümnendatel saadi hirmu abil tõmmata tähelepanu osoonikihi hõrenemisele, kuna seos surmava päikesekiirguse ja nahavähi vahel oli nii üheselt mõistetav ja puudutas väga paljusid inimesi. Kuna toona oli ähvardavale ohule olemas lahendus, siis ühisel pingutusel ja kokkulepetega suudeti majanduslikult raske muudatus läbi viia. Tänapäeval kuuleme vahel harva uudiseid osoonikihi seisundist. Võime öelda, et see probleem sai seljatatud.

Praegusel ajal on keskkonnaalased väljakutsed aga märksa komplekssemad ja lahendused neile ei ole lihtsamad. Muudatusi on vaja teha niivõrd ulatuslikult ja nende mõjude ilmnemine võtab nii kaua aega, et lahendust murele ja hirmule ei pruugi sama kergesti tekkida nagu osoonikihi hõrenemise puhul. Seetõttu võib hirmu käivitav jõud praeguses olukorras muutuda ühel hetkel kontraproduktiivseks. Üha hirmsama tuleviku projitseerimine muudab inimesed selle teema suhtes apaatseks. Üha intensiivsem keskkonnaprobleemide eksponeerimine ilma juhisteta nende vältimiseks või lahendusteks ei aita mitte kuidagi nendega toime tulla.

Selles võib peituda eestlaste keskkonnaignorantsuse (Eesti elanikkond peab üldiselt ennast keskkonnast hoolivaks rahvaks, aga see ei avaldu kuidagi meie käitumises) põhjus. Meie õppekavades on juba pikemat aega kirjeldatud keskkonda probleemide kaudu. Õpingute eesmärgiks nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on, et õpilane oskaks nimetada olulisemaid keskkonnaprobleeme ja teaks nende lahendusi. Paraku ilma keskkonnaprobleemideta tuleviku ettekujutamisele ja sellele pühendumisele väga palju aega ei kulutata. Gümnaasiumi riiklik õppekava väärtustab ennekõike isikliku õnneliku elu ja ühiskonna koostoimimise aluseks olevaid hoiakuid, mis aitavad kaasa ühiskonna inimvara ning riigi majanduse arengule. Sellises kontekstis on vaade loodusele ja keskkonnale kui vaade ressursiallikale ja sellega seotud raskustele. Keskkonnaprobleemid on loodusega kaasas käiv tüütus. Aga nagu igasuguse suhte puhul, ei ole kellelgi jaksu mõistliku suhet hoida, kui teisel poolel on ainult probleemid.

Samuti on keskkonnaprobleemidega, mis vaatavad vastu meie ajakirjandusest. Sageli käsitletakse looduskatastroofe, eriti kui need juhtuvad kusagil mujal, kurioosumitena. Kui Austraalias toimusid aasta tagasi suured metsatulekahjud, siis pälvis see suurt tähelepanu, kuna Tänaku sõit jäi ju ära. California metsatulekahjude puhul leidis meeleolukamat käsitlust pigem ameeriklaste eelmise presidendi idiootlik näide selle kohta, kuidas soomlased oma metsaalused puhtana hoiavad. Kui katastroofilistele sündmustele ei järgne adekvaatset reaktsiooni, lahenduste ja seoste käsitlemist, siis jäävadki prevaleerima mõistmatus ja apaatia, mida suudab ületada vaid distantsi ja hukkunute õige suhtarv. Iga järgmine sündmus peab olema eelmisest suurem, et see üldse mingit tähelepanu pälviks. Sest eks ole neil mets põlenud ju kogu aeg ja ju nad on ikka ise süüdi.

Katastroofiliste sündmuste ja nende põhjuste vaheliste seoste nägemine ning mõistmine on sageli keeruline. Kui osoonikihti lõhkuvate gaaside õhku paiskamise ja nahavähi vahel on seosed kergesti adutavad, siis on ka reaktsioon neile kerge tulema. Oluliste keskkonnamuutuste, nagu liikide väljasuremise, veeringe, geokeemiliste aineringete ja kliima muutuste ning toidu, vee, sanitaaria ja turvalise elu, migratsiooni, konfliktide ja sõjaliste sekkumiste vahelised seosed on tunduvalt komplekssemad ja keerukamad. Kui selliste seoste puhul jäädakse vaid näitena toodud ahela viimaste etappide juurde ja käsitletakse vaid migratsiooni kui ohu allikat meie rahvusele, siis jäetakse sellest rehkendusest välja väga palju olulist. Hirm omade kadumise ja võõra ees on kergesti käivitatav ja seda nuppu ei häbeneta otsustajaks pürgimisel vajutada. Edaspidi peab hirmu toitma ühe raskemate näidete ja hoiatustega.

Ausam hirmudega toime tulemise käsitlus oleks tuua esile kogu võrrand. Meil puudub küll võimalus sajaprotsendilise täpsusega prognoosida tulevasi sündmusi ja me saame kasutada vaid mudeleid, mis teadagi on kõik valed, kuid nad aitavad meil mõista olulisi protsesse.

Üks väheseid majandusteadlaste koostatud mudeleid kliimamuutuste kontekstis on Stanfordi ülikooli uurijate poolt loodud. Nende uuringu põhjal valminud rakendusega on võimalik tutvuda siin. Sellest uuringust nähtub, et lähitulevikus peavad Vahemere laiuskraadist lõuna poole jäävate alade rahvad ära mahtuma põhja pool asuvatele territooriumitele. Kuidas see saaks aga toimuda nõnda, et see ei tooks endaga kaasa konflikte juba põhja pool elavate rahvastega, on raskesti ette kujutatav. Süüria sõja eest põgenevad inimesed andsid võimaluse hirmutamiseks kogu Euroopas, isegi kui neid põgenikke oli vaid mõni miljon. Keskendudes vaid migratsioonile ning reaktsioonina sellele kapseldudes ja kaitsemüüre ehitades, ei jätku meil tähelepanu migratsiooni põhjustavatele teguritele.

Hirmu kängitseva ja tegutsemist halvava külma haarde vastu aitab teadmine.

Süsteemne ettevalmistus, ekspertsusele pürgimine hirmu tekitavates küsimustes. Komplekssetest süsteemidest mõelda oskamine, nende eri kontekstide ja taustsüsteemide tajumine, oma võimalustega arvestamine ja vastavate käitumisjuhiste omandamine aitab väljakutsetega toime tulla. Nii valmistatakse ette päästjaid ja kaitseväelasi. Õnn soosib neid, kes on valmistunud. Treeningute käigus keskajju talletunud juhised olukordadeks, kus hirm ja stress on otsmikusagara blokeerinud, annab jõu, millega hirmu ületada. Mitte keegi ei taha minna lahingusse või suitsu sukelduda inimesega, kes ei tunne hirmu ega aukartust eesseisva ohu ees. Arvestades, mida me praeguseks tuleviku kohta teame, oleks ebanormaalsus mitte hirmu tunda. Olukorra tõsiduse mittemõistmine ning sellest tulenev ebaadekvaatne käitumine süvendab vaid riske ja seab ohtu ka kaaslased.

Sellises olukorras võidakse kergesti omandada ka ohvri käitumine ja kaastunde lunimine. Nagu oma vanemad tapnu palub orvuna kaastunnet. Meil kõigil on võimalik tegutseda ja astuda samme keskkonnamuutustega toimetulekuks. Poliitikute ja ettevõtjate poolt meile jäetud otsustusruum on küll aher, kuid ka sellistes tingimustes tegutsema asumine ja oma valikute ülevaatamine on samm õiges suunas. Kui samas suunas nügijaid on piisavalt palju, siis muutuvad ka piirid.

Elusa tunnuseks on võime hoida ennast elusana, ennetada ohte ja muuta vajadusel keskkonda või iseennast. Me elame igapäevaselt keset võimalusi saada surma. Me õpime näiteks küllalt varakult ära, et foori keelava tulega pole mõtet üle tee minna. Suure tõenäosusega saaksime selle käigus surma. Seda teadmist pole me saanud üldjuhul isiklikult auto alla jäämist kogedes, vaid oleme omandanud teadmise järgides ja jäljendades teisi inimesi. Kuigi me teame, et teedel kihutavate autode roolis olevad inimesed võivad tahtmatult meile ohtlikud olla, kui me ei järgi kokkulepitud reegleid, ei ela meist enamus pidevas hirmus autojuhtide ees. Järgides hoiatusi ja mõistes lihtsamaid füüsikareegleid, mõistame põhjuse ja tagajärje seoseid ning seetõttu suudame oma käitumist pidurdada ning ei torma autoteele, kuigi tee äärde rohelist tuld ootama jäämine on äärmiselt tüütu ja ebamugav.

Analoogset käitumist võiksime eeldada ka natuke keerukamate protsesside kontekstis. Teadlased suudavad üsna suure tõenäosusega kirjeldada erineva kineetilise energiaga kehade dünaamikat põrkumise järel. Paljukomponentsete süsteemide puhul on selliste mudelite loomine keerukam, kuid üldjoontes on meil olemas arusaam võimalikest keskkonnamuutuste arenguteedest. Need väljavaated pole meeldivamad suure kiirusega liikuva autoga kokkupõrkamisest. Ometigi, keskkonnamuutuste kontekstis me oma mugavustsoonist lahkuda ei soovi ja tegutsemist ei pidurda.

Keskkonnamuutustega seotud hirm võib viia tõsiste vaimse tervise vaevusteni ja sellistesse hädadesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt. Kuid me ei tohi lasta ka hirmul võimust võtta. Üheskoos tegutsedes on meil võimalik keskkonnamuutustega toime tulla. Kuid tegutsema peavad kõik. Valgusfooriga pole võimalik kompromisse teha, me peame suutma oma tahtmisi pidurdada, et saaksime tulevikus täita oma vajadusi. Seetõttu algab keskkonnateadlik eluviis oma tahtmiste ja vajaduste eristamisest, mis on harjutus, millega saab võita hirmu tuleviku ees.

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (49)