Kunstnik Mara Ljutjuk ütleb vestluses kirjandusteadlasele Aija Sakovale, et maal on täiesti kaasaegne tunnete edastamise vahend. Teinekord saab tundeid isegi liiga palju, aga kõige tähtsam on endaga sõber olla.

Me vestleme kahe sinu maali “Alge” ja “Hoitud” taustal. Mõlemad on pärit seeriast “Mälu” (2020). “Hoitud” juurde tuleme hiljem tagasi – see on ka minu raamatu “Isa suudlus” kaanel – aga räägi, kuidas sündis maal “Alge”?

“Alge” oli “Mälu” seeria esimene maal ja see räägibki algest ehk armastusest. Kui asusin kehamälu teemat enda jaoks avastama ja uurima, siis küsisin endalt, kus ma kogen kõige tugevamalt mälu ja keha seost. Minu jaoks on see pea. Sest pea on koht, mida puutusid minu lapseeas need inimesed, kes mind armastavad. Ma tunnen, et kui keegi nüüd, täiskasvanuna mu pead puudutab, siis selle kaudu vallanduvad emotsioonid on tugevad.

Pea on minu jaoks ääretult laetud koht. On kultuure, kus pea on lausa püha ja seda ei tohi puutuda. Tunnen, et mu lapsepõlve armastuse paid on minu kehasse, eeskätt minu peasse salvestunud ning nende tugevus ja mõju on minu jaoks siiani ootamatu ja üllatav. Maali “Alge” tahtsin panna seda soojust ja õrnust, mis õhkub inimesest, kes armastab last.

Mõni päev tagasi sinu ateljees kohtudes rääkisid sa mulle puudutava loo sellest, kuidas kapist leitud poja sipupüksid, nende lõhn ja riide karedus said mingiks ajendiks, miks üldse hakkasid kehamälu jälgi ajama.

See kogemus tegi mind väga õnnelikuks. Sest kui sul on kolm last, siis iga järgnev laps ja temaga kogetu justkui kirjutab üle või kustutab eelnevad kogemused. Tegelikult muidugi mitte, kogetu on meisse salvestunud või ladestunud ja uued kihid on eelnenute peal. Need sipupüksid, nende materjal ja lõhn tõid tagasi kogu näiliselt unustatud esimese beebiaasta mu pojaga. See oli ilus kingitus ning avastus. Sealt sai näitus “Mälu” alguse.

Ütlesid, et tunded ladestuvad meisse. Mind huvitab iseendaga töötamise aspekt. Eeldan, et kunstnikuna sa pead kasutama iseennast meetodi või vahendina, st läbi sinu saab midagi maailmast lõuendile. Ma arvan, et see eeldab südamega töötamist või aistilist lähenemist.

Minu silmis on keha usaldusväärne. Pea ehk mõistus seevastu võib valetada, võib teha asju suuremaks ja väiksemaks, meie mälu on ju väga petlik. Aga keha ei valeta, keha on kui indikaator. Vahel me võime peaga arvata, et mõni küsimus või probleem on lahendatud, aga keha teab, et see ei ole tõsi.

Isiklik meetod on igal kunstnikul erinev. Minu lähtekoht on alustada teemast, mis mind antud hetkel huvitab. Mulle on tähtis, et ma hakkan looma päris lähedalt enda seest, sellest, mis mind puudutab ja kuidas puudutab. Mina ise on lõputu allikas ja seetõttu on vaja just sealt alustada. Siis ei tule ka katust ette.

Alustan kõigepealt mind huvitava teema kohta lugemisest ja oma mõtete kirjapanekust. Kõik mu maalid on lood. Iga maal on nagu eraldi isik oma looga. Alul panen kirja kõik mõtted ja siis puhastan, korrastan need. Mulle on oluline minimalistlikkus ja sisutihedus, nagu sinugi tekstides. Maal on minu jaoks katse saada mõte visuaalsesse keelde. Püüan leida parimat viisi, kuidas seda mõtet, mille olen kirja pannud, ning sellega seotud tunnet kujundite abil edastada.

Isegi kui kõik algab mõttest, siis tunne lõpuks kannab. Ma maalin, kuni saan tunde maali sisse. Isegi kui ma seda sõnadesse panna ei oska, tean täpselt, mida tahan saavutada.

Räägime maalist “Hoitud”. Kas sellel oled sina tüdrukuna?

Seal kujutatud tüdruk erineb minust visuaalselt. Aga tunne on minu tunne, isalt saadud õnne- ja turvatunne. Inimestelt tagasisidet saades näen, et maal töötab. See tunne, mis mina olen lapsena saanud, on selle sees ja see kõnetab inimesi.

Minu hinnangul on maal täiesti kaasaegne tunnete edastamise vahend. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Olen nii tänulik, et oled maali oma luulekogu kaanele toonud ja talle sellisena teise elu andnud.

Minu jaoks on see dialoog. Luulekogu oli valmis juba mõnda aega, aga ma ei teadnud, mis saab selle raamatu kaanepildiks. Ükski mõte ei näinud päriselt sobivat. Kui kohtusin sinu maaliga “Hoitud”, olin kohe lummatud. Ma arvan, et nägin seal seda ennast, kes ma arvan, et ma olin või soovisin olla. Hiljuti nägin muide unenägu, kus kohtusin Sinu maalil oleva tüdrukuga ja see oli tõeliselt soe kohtumine.

Sa rääkisid pea ja tunnete maailma erinevusest. Olen ise vahel olnud hädas sellega, et pea tuleb tunnetele ette. Ma ei ole alati osanud usaldada oma keha. Ma pean seda kontakti tunnete ja kehaga ning selle saavutamist tähtsaks, olgugi et see pole alati lihtne.

Mul on jälle vastupidi. Emotsioone ja tundeid on nii palju, et pean tekitama meetodeid, mis aitaksid neid hallata ja need ei viiks mind liiga üles-alla. Liigne tundlikkus on vahel ka raske.

Sa jagasid ennist oma kirjutamismeetodit, mis kõlas tihendamise või lausa kontsentraadi tekitamisena.

Jaa, ma otsin tuuma. Võtame näiteks sinu luuletuse:

“elu
pärast
elujanu”

Ma võiks sellest teha mitu näitust. Selles on nii palju koos ja nii väheste sõnadega. Siin on terved maailmad.

Või sinu luuletus:

“teel
ühest punktist teise
on olla hea
ei siin ei seal

teel
ühest olekust teise
on vaheala
vabade mõtete ala”

See luuletus on minu jaoks seotud mu enda maaliga “Sügavamale ja kõrgemale”. Füüsiliselt ei ole võimalik sügavamal ja kõrgemal olla, aga vaimselt on. Pealkirja kaudu saan anda mingi vihje, sõbrakäe vaatajale. Loomulikult sünnib maali tähendus vaatajas.

Või luuletus:

“mis on see
mis on meis olemas
ja ootab ilmnemist
miks elatakse
aastaid
sordiini all”

See sordiini all elamise küsimus on teema, millega peab elu lõpuni tegelema. Kust võtta see julgus olla sina ise. Julgeda olla vaba ja metsik, maalida hoopis teisel moel. See on teekond.

Olen mõelnud ka nii, et vahel me ei saa mingitest teemadest või asjadest ette rutata. Näiteks mingi muutus maalimises või minu kirjutamises peab järgnema mingitele eelnevatele sammudele, mis tuleb enne ära kõndida. Mingi teekond on vaja läbida, et saaks toimuda järgmine samm, saaks avada järgmise kihi iseendast.

See on küpsemine ja on seotud julgusega.

Ega elus ei saa enne midagi tulla, kui sa ei julge hüpata tundmatusse, käed lahti, tühjad pihud harali.

Kas see tundmatusse hüppamine kui teadlik otsus võiks olla seotud sellise ebateadliku nähtusega, millega olen ise ehk viimasel ajal rohkem tegelenud. Olen kogenud ja märganud, kuidas teise inimese – enamasti lähedase inimese – mingi tegevus või sõna vallandab mingi kukkumise tundmatusse. Tunne, et mul on justkui vaip alt tõmmatud ja ma kukun, püüdes millestki tee peal kinni haarata. Üks mu luuletus vist isegi räägib sellest, et elu kõrg- ja madalhetked ei olegi nii kujundlikud. Minu jaoks on see ehk kehamälu teadvustamatu pool.

Me mõlemad töötame üksi ja see on nii hea kui halb. Ühelt poolt vabadus, oled ühemeheorkester, teisalt on vaja end distsiplineerida. Tuleb vaigistada enda sees see lõputu dialoog hulljulguse ja tagasi hoidva hääle vahel, et luua rahu ja tasakaal. See pole sugugi lihtne.

Hirmul on nii palju eri kujusid, ta maskeerib end vahel mõistuse hääleks. Hirm on kaval.

Mõtlen vahel, et me ei käitu kellegagi nii karmilt kui endaga. On vaja õppida olema hellem enda vastu. Kõik peaksid enda suhtes head tahet arendama. Et olla sõber endaga.

Tõsi. Ka oma mineviku minaga saab pidevalt dialoogis olla, sõbruneda. Ma tean, et sul on juba järgmise näituseprojekti idee olemas.

Jaa, selle teema on muundumine ja muutumine, ühest olekust teise liikumine.

7. veebruaril 2021 avas Mara Ljutjuk Esna Galeriis oma isikunäituse “Mälu”, mis oli sügisel Tallinnas Kastellaanimajas. Alates 23. veebruarist näeb näitust “Mälu” Pärnu Linnagaleriis.