Äsja ilmus “Loomingu Raamatukogu kuldsarjas” Jan Kausi miniatuurikogu “Tallinna kaart”, mille mõttelise järjena avati hiljuti ka samanimeline näitus Telliskivi Loomelinnaku galeriis. Pakume lugejale valikut Kausi uutest, näitusest inspireeritud miniatuuridest, mida näitusel saab kogeda kõrvuti valitud kunstiteostega.

***

Kui keegi küsiks, kas üksindust on kergem taluda liikudes või paigal püsides, siis ei oskaks ta vastata. Tema jaoks on üksindus alati seotud rahutusega – ootusega, et üksindus peagi lõpule jõuab. Sel juhul tekib muidugi tunne, et oleks vaja kuhugi minna, kõndida lõpule lähemale. Aga siis läheb ta välja ja näeb tänaval õnnelikke perekondi, peopesad lapsevankri käepidemeil, noori säravaid naisi, kes kõnnivad enesekindlal moel kuhugi, kuhu temal asja pole. Mõnikord satub ta jalutades tugevate illusioonide küüsi. Nagu tol selgel õhtul, kui ta kolas ringi oma lapsepõlve tänavatel. Luitunud puitmaja Noole tänaval, kus vanaema oma elupäevad lõpuni saatis, oli ikka veel alles, olgugi et selle vastu oli ehitatud moodne elamu, osa täiesti uuest Tallinnast. Ta polnud siia aastaid sattunud, nii et kui ta ületas Kalaranna tänavat, sattus ta otsekui võõrasse kohta, mingisse Euroopa südamest pärit muinasjuttu. Korraks läbis teda irooniline mõte, et selles muinasjutus võiks ehk temagi osutuda kellekski teiseks, kellekski õnnelikumaks. Just sel hetkel nägigi ta õhtutaevast. Nagu oleksid jumalad valmistanud mannavahtu, selle gaasiliseks muutnud ja üle laotuse pihustanud. Tema ees seisis mingi uus hoone, klaasruutudest sein ja klaasina mõjuv metall, aga sein peegeldas õhtuvalgust, mis kurnas hoone korrapärasest kujust välja kogu kalkuse. Valguse tõttu paistis maja seest paistvat veel üks õhtu, sama paljulubav ja peibutav, ainult teist värvi. Teda valdas tungiv tunne, et see valgus on märk. Märk sellest, et täna juhtub midagi, täna jõuab ta kuhugi välja, jõuab üksinduse lõppu. Hiljem osutus see muidugi illusiooniks, aga selliseks, mis ei hajunud mitu nädalat.

***

Ta ärritus, kuigi poleks tahtnud. Korraks tundus linn talle nagu äraspidine vangla – inimesi ei pandud ruumidesse kinni, vaid ruumid ise suleti väljaspoolsetele, et igaüks ei saaks neid enam läbida. Nähtamatud seinad võivad avaldada tajutavamatki survet kui nähtavad. Kui palju kordi oli ta kõmpinud risti-rästi üle selle suure hoovi – sageli pärast sõõrikuostu Kentmannist Tatari peale, läbi suurejoonelise maja kangialuse. Talle ei jäänud kunagi maja projekteerinud ja selles elanud olulise arhitekti nimi meelde, aga hoone tekitas mulje, et see oli juba ehitatud pisut luitununa ja lagunenuna, sest muidu ei oleks tulnud suurejoonelisus nii hästi esile. Igatahes maja taha ta enam ei pääsenud. Ühel pool oli ees Ameerika saatkonna aed ja valvuriputka, mujalgi juurdeehituste ja aedade kadalipp, Tatari tänava poolse suurejoonelise kangialuse ette oli samuti püstitatud värav. Koolimaja oli praegu suletud, pealegi polnud tal sinna enam asja. Ta oleks tahtnud näha seda telliskividest seina maja taga, mõlemas servas ovaalsed avad nagu mingid kummalise olevuse kivistunud silmaaugud. Huvitav, kas sama arhitekt, kas seesama kuulus mees, kelle nime ta ei suutnud meelde jätta? Sein, mis paistis seisvat püsti ainult õhu jõul. K. jutu järgi olevat tegu endise pesumaja jäänusega. Ta oli siit K. seltsis mitu korda mööda kõmpinud, ükskord olid nad pärast koolipidu vastu seina nõjatunud ja veini joonud. Mida nad veel tegid? Ta ei mäleta. Ilus, hiliskevade hiline õhtu, kõik poed olid kinni, terve maailm oli lahti. Kindlasti nad ei suudelnud. Ta oli K-sse salamisi armunud, aga talle oli alati olnud vastumeelt lüüa külge kellelegi, kellel puudusid tema suhtes tunded. Nad olid – nagu öeldakse – lihtsalt sõbrad. Nad lõpetasid kooli, seejärel paisati nad uude ajastusse, mõne aja pärast leidis ta ennast Amazonasest, K. aga abiellus diplomaadiga ning läks elama Keeniasse. Nüüd oli ta tagasi ning kunagine kodutee osutus läbimatuks. Ta lootis, et sein on ikka veel püsti ning olgugi et kevadise sumeduse asemel langes novembrikuist lobjakat, kujutas ta korraks, et kusagil seal telliskivide vahel on alles K. sihvaka selja soojus. Praegu veel, just praegu, kui ta seisab siin saatkonna aia taga ja ühtlasi võõra riigi territooriumi ees. 

***

Mälestused – need kõige olulisemad – tundusid talle mõnikord nagu karpi pandud pildikujulised nipsasjad, sellised, mis sulanduvad karbi seintesse. Need lebavad pimedas, kuni neid tabab sund mäletada. Ainult et mäletav pilk valgustab mälupildi läbi ning muudab pilti, söövitab ühest äärest, ilustab teisest. Kas tõesti sadas tol päeval tihedat lund või on ta selle hiljem juurde mõelnud, selle algsele vaatele juurde vaadanud? Lumi oli igatahes maas, oli suhteliselt külm ilm, ta oli tulnud trolliga number 4 – aga oled sa kindel? See võis olla ka 9. Ei, ei olnud, üheksa ei pööranud Paldiski maanteele, vaid sõitis otse edasi. Tüdruk – see naine, kellega ta istub praegu Kolmes sibulas ja tähistab kolmekümnendat kooseluaastat –, ei tulnud ega tulnud. Või noh, lõpuks tuli, muidu nad ei istuks praegu siin. Mõelda vaid, umbes kolmkümmend kaks aastat tagasi seisis ta siinsamas restorani seina taga tänavanurgal ja ootas. Siis muidugi polnud veel mingit restorani. Nii et miks just selles kohas? Kes seda mäletab. Nende esimene “korralik” kohtumine. Nad kõndisid toona mööda Telliskivi, pöörasid Ristiku peale, aga sealt edasi on hägune. Kas nad otsisid kohvikut või hulkusid niisama? Sellisel talvepäeval? Aga mis oleks saanud, kui ta oleks pidanud kinni oma põhimõttest? Kõige taga oli Vana-Rooma ajalugu. Loengus käis vähe inimesi ning kui viisteist minutit pärast loengu ametlikku algust polnud kohal vähemalt kolme tudengit, jättis õppejõud loengu ära. Mida juhtus päris sageli. Ta oli unustanud suurema osa kursusel kuuldust, ent ta hakkas ise samamoodi aega arvestama – ta ei oodanud kedagi üle veerand tunni. Seal tänavanurgal oli ta vaadanud käekella – tüdruk oli hilinenud kakskümmend minutit. Aga tema ootas edasi, ta pilk libises pidevalt üle Paldiski maantee ja Sõle tänava nurga, kust arvas ta tüdruku tulevat. Ta otsustas, et nii, pool tundi, ei sekunditki rohkem. Korraga märkas ta pea kohal liiklusmärki – sissesõit keelatud. Ta mäletas, et oli mõelnud: kas see on mingi sõnum? Ei, jama, terve linn on neid punasele taustale asetatud valgeid telliskivisid täis. Telliskivi tänava otsas. Pool tundi sai läbi. Kas tal oli meeles vale kellaaeg, vale kuupäev? Ta tahtis liikuda, lahkuda, aga ei suutnud, keha ei allunud. Alles kaks päeva tagasi oli ta näinud tüdrukut esimest korda, ühe sõbra juures peol, sealsamas lähedal, Kasvu tänaval. Ja nüüd seisab ta siin, et tüdrukut uuesti näha, ta ei tea tema aadressi ega telefoninumbrit – või seda, kas tüdruku kodus üldse on telefon – ning tal on tunne, et jääbki siia seisma. Kui ta nüüd, kolmkümmend kaks aastat hiljem, seda pilti oma mälus valgustab ja pisut pingutab, näeb ta tänavanurka hetkel, mil nad on juba lahkunud.

***

Tol õhtul ta mõistis, et pojast on saanud täiskasvanud inimene. Ent millegipärast ei suuda ta meenutada, kuidas ta sellise arusaamani jõudis. Ei ühtegi lauset ega liigutust, mälupilt näitab neid lihtsalt kahekesi istumas ja taevast vahtimas. Millest nad sel augustiõhtul seal Wabaduse ees rääkisid? Mida nad tellisid, mida sõid ja jõid? Tal on meeles põhiliselt kaks asja. Esiteks üks mälestus, nii et tegelikult mälestus mälestuse sees. Ta seisab keset talve Gonsiori tänava ääres ja püüab lapsi autosse pakkida. Tüdruk on tal süles, poiss käe otsas. Tuiskab, ta vääratab jääl ning sellal kui ta tasakaalu otsib, pääseb poiss lahti ning libiseb pargitud autode vahele. Ta kuuleb ennast karjatamas, poiss ajab end nuttes jalule, ta on emale selja pööranud ega paista tolle karjatust kuulvat, ei, ta kavatseb hoopis astuda otse keset autode voolu, siis aga kargab kõnniteelt poja ette üks keskealine mees ja haarab lapse käte vahele. Ja oma viisteist aastat hiljem istub ta poisiga Wabaduses, soojas suves, muusika mängib, ta on pojast juba oma kümmekond sentimeetrit lühem ning ta tahaks mälestust jagada, aga jätab selle tegemata, sest lastele ei meeldi eriti, kui vanemad neile pidevalt ühist minevikku meelde tuletavad. Pealegi sellist minevikku, mida nad ise ehk ei mäletagi. Teine asi, mis tal tollest ühisest augustiõhtust selgelt silme ees püsib, ongi taevas. Palace’i, Vene Teatri ja linnavalitsuse kohale vajuvat loojangut vaadates kargas ta silme ette noorpõlves entsüklopeediast nähtud foto. Köites, mille nimi oli “Maap-pair”. Terve lehekülg värvilisi pilte optilistest nähtustest nagu halo, vikerkaar ja virmalised. Ning nende vahel foto, mida kirjeldati väljendiga “troopiline õhtutaevas”. Tol õhtul olid Tallinna kohal samalaadne värvirohkus, toonid, mida oleks tahtnud keeleotsaga katsuda. Nüüd ongi poiss – või noh, mis poiss, mees juba – otsapidi Aafrikas, ravib ja opereerib kusagil jumalast hüljatud kriisikoldes kõiki, keda vaja. Ta ei taha poja elule tegelikult üldse mõelda, parem mitte. Telefonis on poisi hääl kummaliselt rahulik. Ei tea, aga sellest inimesest sai kuidagi jube iseseisev olend, uskumatu lausa, korralik alfaisane, üldse mitte temasse ega ta raamatupidajast eksmehesse. Poiss, kes pidevalt kippus tema käte vahelt ära libisema ja lõpuks libiseski. Talle aga meeldib siiani mõnikord õhtuti Wabaduses akna all istuda ja oodata, et augustiõhtu uskumatud värvid tagasi tuleksid. Teada, et seda ei juhtu. Ja kui juhtukski, poleks see ikkagi seesama. Sinna juurde on tore mõelda, et äkki on poeg just praegu lõpetanud tööpäeva, istub haigla kooruva värviga verandal ja tõmbab suitsu, tsikaadid laulavad ja pea kohal kummub troopiline õhtutaevas.

***

Ta on tagasi. Korraks. Mida see tähendab? Kas Tallinn on olnud lähedal või kaugel? Kolm tundi lennukiga sõita. Pärast Covent Gardenit tundus Tallinn alati painavalt vaikne, inimeste siluetid otsekui püstised varjud. Oma praeguse kodu akendest näeb ta St. Pauli külgseina ja katust. Mõnikord peab ta selgitama, et mitte muidugi selle St. Pauli, mitte katedraali, vaid selle, mis meenutab etruski templit. Tallinna kodu aknast avanes neile mingi imelik maastik, võsastunud songermaa, täis tuigerdavaid radu, endine sõjaväe lennuväli, mida loodus tasapisi, aga järjekindlalt tagasi võttis. Millal ta viimati ema juures käis? Kaks aastat tagasi? Nüüd seisis ta koos B-ga Katariina kail ja vaatas üle lahe. Ta ei suutnud metsapiiri tagant paistvaid maju selgelt eristada. Kõik tundus võõras, laht mõjus nagu lai jõgi. Seal kusagil on ka nende maja. Tema endine. Ta mõtles emale. Mis siis, et tegu oli emaga, kes polnud teda sünnitanud. Ta ei osanud temast mõelda kui ema õest. B. tõmbas suitsu ja kissitas silmi. Tema parim sõbranna. Siiani, kõigest hoolimata, olgugi et nende vahele jäävad tavaliselt tuhanded kilomeetrid. Aitas tal matuseid korraldada, organiseeris väikse peielaua. Leidis äärelinnast suhteliselt odava laohoone, kuhu viia ema vaibad. Tema endine tuba oli peaaegu laeni täis ema valmistatud pulmavaipu. Neid telliti emalt omajagu, aga ta kudus neid ka niisama. Mõnikord kudus terve vaiba otsast lõpuni, sagedamini ostis ta kanga poest või tellis kelleltki, kellel olid kangasteljed ja tikkis kodus selle peale igasuguseid asju kaheksakandadest toretsevate lindudeni. Pole teada, mida need väärt olid ja ta ei jaksagi sellele praegu mõelda. Ema elas Lasnamäel nagu mingi võõrliigi üksik esindaja, oma suurte, peaaegu maani kirjude kleitidega, lõhnates ka kõige kõledama supermarketivalguse käes kummeli ja piparmündi järele. Kui tema teadis juba kümneaastaselt, et tahab ära, ütles ema, et Lasnamäes on omajagu varjatud ilu, et majad pole tegelikult üldse äravahetamiseni sarnased, pealegi ehitati need usus, et igasse korterisse peab ulatuma päike, igatahes tuleb ilu paremini nähtavale ja on väärtuslikum paikades, kus selle nägemiseks peab pingutama. Ta teadis, et tal on ema käed. Või noh, ema õe käed. Mis siis, et tema õmbleb nüüd hoopis teistsuguseid riideid ja üha enam laseb ta neid ka teistel õmmelda. Ta kissitas silmi. Kusagil seal nende määrdunudvalgete majade seas, tuhandete akende vahel oli üks korter, nüüd juba tühi, müügis. Korter, kus ta istus kunagi ema kõrval, põlvedel erepunane, mustade ja kollaste triipudega vaip, mille peale hakkasid nad koos tikkima, nagu jätaksid teineteisele kirju.

Jan Kausi “Tallinna kaart. Miniatuurid” kuulub “Loomingu Raamatukogu kuldsarja”, mis toob lugejate ette valiku LR-is läbi aegade avaldatud teostest uues kuues.

Näitus “Tallinna kaart” jääb Telliskivi Loomelinnaku galeriis avatuks 15. märtsini 2021.