Vist on nii, et me otsime kunstist lisaks puhtale esteetilisele elamusele või mingile vahetule laengule eelkõige tähendusi, mis selgitaksid meie igapäevast elu. Kultuurikriitikud, ma ise kaasa arvatud, räägivad kogetud teatrietenduste, näituste, filmide, raamatute, ka heliplaatide ja kontsertide järel metafooridest ja reaalse elu peegeldustest. Mida üks või teine taies ütleb inimsuhete, ühiskondliku mentaliteedi või ökokatastroofi lähenemise kohta.

Abstraktset teatrit või kunsti või ka Jim Jarmuschi filme vaadates on mind viimasel ajal tabanud vastupidine ihalus: tungiv soov antitähenduste järele. Kui elu on ise muutunud peegelduseks, mingi muu elukorralduse metafooriks, isegi ilmsi ulmeks, siis kaob kunstil kohustus seda omakorda peeglisse asetada – kolmekordne efekt tekitab kõverpeegli. Kaob ka tahe kunstist elu otsida. Pigem võiks elus otsida rohkem kunsti. Kunsti, mis viib ära.

Valner Valme

Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)