Seekord tahan kirjutada tülidest ja meie võimest või võimetusest nendega toime tulla. Arvan, et teraapiateõpingud ning erinevad vaimsed praktikad on teinud minust üle keskmise parema tülide maharahustaja või väljatulija, aga ikka vahel avastan end keset emotsionaalsete tunnete, valusate sõnade ning tegude tornaadosid.
Kasvasin üles peres, kus konfliktid nn magati välja. Õhtul oli tüli, aga hommikul käitusid kõik, nagu midagi poleks olnud. Lapsena oli see üsna segane ja keeruline lugu, sest maailm tundub siis niigi uus ning tundmatu ja, kui keegi ei seleta, mis toimus-toimub, miks kõik need sõnad, emotsioonid, siis see tekitab suurt mõistmatust ja tõrjutust. Olen nii mitmegi “hea” uskumuse ning halva harjumuse sellest käitumisviisist omandanud, millega tänapäeval kurja vaeva näen.