Üks parimaid ja odavamaid meelelahutusi maamunal on inimeste jälgimine. Olen Peeter Ojaga nõus –  elu on parim meelelahutus. Lisaks sellele absurdile mis su endaga juhtub on magusaim osa ikkagi see, mis juhtub teistega. Sest enda elu on üks ja ainus film, ent samal ajal käib veel miljoneid filme sünkroonselt ning sealt on ainest lõpmatult nii kollasele ajakirjandusele, kirjanikele kui lihtsalt irvhammastele ja laiale publikule, kes elu veidrat tragikomöödiat naudivad.

Ma siinkohal ei mõtle vaid teiste üle irvitamist, kuigi sel on ka paljude inimeste elus kandev ja toetav roll enda egoga hakkama saamisel, vaid pigem sellist neutraalselt avatud ja huumoriga palistatud vaba vastuvõttu. Noh umbes nii näiteks nagu tegin Rios elades päevast päeva. Paned ketsid jalga, natuke raha tasku, fotokas kindlasti, sest võib ääretult häid kaadreid saada ja padavai linna peale.

Tasub valida rahvarohke koht, kus pole trügimist, kus saab istuda ja vaadelda või siis ringi liikudes jälgida mis toimub. Tavaliselt oli selleks Copacabana rand, kuna seal olid kohalikud segunenud turistidega ning pidevalt juhtus midagi. Tihti juba sinna minek oli seiklus omaette, tee peal nägi igapäevaelu rütmides kulgevaid kohalikke, kahe vanamuti kismat turukoti pärast, varastest tatikate tegutsemist bussipeatuses, kindlasti mõnd hullumeelset kodutut (neid oli seal uskumatult palju) ja mõnd ilusat tüdrukut. Juba rohkem kui kodus nina nokkides aastaga näeb, eks.

Kohale jõudes võtad putkast joogi, istud rahulikult maha pingile, niiet ühel pool on rand, täis helkivaid kehasid ja teisel pool voolab mööda mass lühkarites, plätustatud, nokastanud turiste.

Ja sina lihtsalt vaatad.

Seal saab kolme tunniga umbes samasuguse elamuse kui Prado galeriis ringi kõndides. Kui portugali keelt ei oska ja terava kõrvaga ei ole, jääb vaid visuaal, ent seegi on väärt kaemist. Saab harrastada kõikjal maailmas ning mul on see alati iga reisi üks osa. Võtta paar tundi ja kuskil keskväljakul inimesi jälgida. Kindlasti õpib kohalike kohta ühtteist, aga tavaliselt saab korralikult ka itsitada.

Kui aga tahaks rohkem süvitsi minna selle väikese antropoloogiakümblusega, siis tuleb vaadeldavatele lähemale minna ehk nende keskele. Selleks sobib hästi mõni avalik üritus või no algajale kauplus.

Supermarketis elu ja karaktereid nautimas

Tavaline supermarket on koht, kus ma saan on igapäevase doosi inimloomade veidrusi kätte täiesti ohutult ja märkamatuks jäädes. Võta aga käru ja pool tundi aega ning purjeta hästi aeglaselt läbi ostusaali, kõikjal peatudes, jälgides ja kuulates.   Kirjanikule asendamatu allikas tüpaažide leidmisel, kuna seal avaneb ka nende käitumismustrite pale kuna inimesed on lahendamas mingit ülesannet – korjata kokku vajalikud toiduained vastavalt enda ja teiste maitsetele katsudes neid kombineerida ning samas enda soove ka läbi surudes.

Suhtlemine käib sõbralikust ühisprojektist tigeda sõimlemiseni koos kõigi vahepealsete vaidlemise varjunditega.

Lisaks on võimalik vaadelda inimeste käitumist ja üritada ära arvata, millega inimene tegeleb või kes ta on. Seda reedab palju pisikesi detaile, kui oskad vaadata. Näiteks, riietus, tempo millega läbi poe tuisatakse, hääletoon millega suheldakse teenindajaga, kaup mida ostetakse, kuidas makstakse.

Ärinaine, tormab läbi saali, telefon kogu aeg kõrva ääres: “Jaa, ei, jaa, mis kuupäeval? Tahan enne kindlasti üle kontrollida, et iga koma oleks paigas, muidu diili ei tule.” Laob korvi saiakese ja valmissalati, smuuti ning ühe banaani.

Vanem mees ja naine, mees lohiseb käruga järel, naine vuhib 10 sammu eespool tohutu rinnapartii lükkamas nähtamatut jääd kahte lehte ja loobib üle õla lühilauseid nagu aurikukorstnast suitsupahvakuid:

“Võid on? Võtan piima. Robert kas meil…ah sa ju ei tea. Robert kas sa maksa tahad? Robert, tule nüüd, mis ma pean jooksma kogu aeg käru juurde! Näe juust on soodus, võtame. Mis sa sinna õlleleti juurde ronid? No kas peab iga kord? Noh võta siis oma kaks õlut, kui sa just pead. Robert lähme kassase, ma olen lõpetanud. Kus see rahakott on, issand jumal ma olen jälle ära kaotanud.”

Robert loovib nukralt, vunts sorgus proua kiiluvees ja mõtleb ainult ühte mõtet: “Õlut, õlut, õlut ei tohi unustada – kahte õlut. See paksu persega diktaator ei saa mulle keelata kahte õlut. Mida kõike peab inimene kannatama, et saada kahte õlut.”

Noor paar, ilma lasteta: “Kallis mis sa tahaks täna õhtul süüa? Ei-ei täna teeme SINU lemmiktoitu, täna on sinu õhtu, kiisu. Sina võid valida kõike mida soovid. Jaa, ja mina teen süüa täna. Oi, hea mõte, ma JUST mõtlesin täpselt sama, et nii ammu pole teinud lasagnet. Jaa, nii tore. Muidugi on okei kui ilma lihata. See on isegi parem ju. Okei sina tood plaadid, mina toon hakkliha. Ajaa, ei hakkliha me ei pane jajaa, ma toon siis tomatikastme. Saame käru juures kokku jälle, tsauu kall.”

Noor paar lastega: “Ken, tule siia, mida sa teed seal, Ken lõpeta ära, pane tagasi see ei ole meie korv. Ken! Tule siia. Kevin, ei me ei osta seda autot, sul on kodus selline auto juba, Ken! Kevin tule palun emme juurde. Auto vii tagasi. Kuule palun tegele lastega, ma korjan kiirelt kokku toidu. Miks mina pean lastega tegelema, nad ei kuula mind. Miks me üldse nendega poodi tulime? Võta nad kaasa ja mine autosse, me ei saa iial ostetud niimoodi. Novot nüüd on korras, ka see röögib pool õhtut ju kui ta oma autot ei saa. Kevin, tule sülle, tule emme juurde, ei ole hullu, issi ostab auto, ära nuta nüüd. Kus see Ken kurat läks, mine vaata ta kisub mingeid asju riiulist välja.”

Valmistoodete leti ääres avaldub inimeste käitumiste diapasoon eriti selgelt. Seisad seal ees ja kuulad lihtsalt mismoodi kliendid teenindaja poole pöörduvad ja saad aru, et nende töö võib päris ebameeldiv kohati olla:

• “Vabandage kas ma tohiks paluda äkki seda sinki sealt tagant, kui tüli ei tee”
• “Dai ondu kuritsu, bõstra, me nado begat.”
• “Tere, kas lest on värske, ma eelmine kord ostsin ja oli täiesti haisev. Aga kust ma tean, et nüüd on värske. Ei mina ei hakka kõll midagi nuusutama, teie peate garanteerima ju, et on värske. No ma ikkagi võtan, aga kui värske pole siis tulen tagasi ja teen skandaali.”
• “Kakssada toda seal”
• “Mulle ka palun kakssada toda.”
• “Tere, palun kakssada toda”
• “No pange, pange, pange. Ei liiga palju sai, nüüd on liiga vähe, ei miks te nii palju panite jälle. No ma ei tea numbrites, ma silma järgi vaatan”
• “Mis tähendab karp number kaks?”
• “Kaua ma ootan, miks teil nii vähe müüjaid on siin, ma vahin juba kümme minutit siin number näpus”
• “Neiukene, kas teil koibi on? Kuna saavad valmis? Ahsoo, ma siis ootan.”
• “Tere mis asi see on? Aga see? No ma mõtlen et millest see tehtud on? Jah? Aga see, mis selle sees on? Ahah. Selge selge, ei aitäh ma ei soovi midagi.”
• “Mina olin enne, kurat küll kas te üldse neid numbreid ei vaata!”

Taolist vaatlust võib tegelikult teostada igal pool, kus aga rahvast liigub ja kui aga endal aega on. Ning lisaks meelelahutuslikule väärtusele on see kohati ka väga õpetlik. Näed teisi kõrvalt ja taipad, et ise oled tihtipeale samasugune tropp või liialt kärsitu või ülekohtune või lihtsalt mingil moel naljakas. Ehk siis sellest õpib ise üsna palju nii suhtlustreeningu kui käitumisõpiku mõttes. Omamoodi kõverpeegli ning varjatud kaamera kombinatsioon.

Proovige, te ei kahetse!

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)