Valner Valme: võidu pole vaja joosta

Valner Valme.

Alates jaanuarist liitub Edasi toimetusega Valner Valme, kes on käivitanud ERR-i kultuuriportaali, teeb saateid Raadio 2-s ja Vikerraadios ning on varem töötanud Postimehes, Päevalehes, ETV-s ja mitmel pool mujal. Esitasime Valnerile mõned keerulised küsimused.

Omal alal tuntud inimesi tutvustatakse sageli sõnadega “ta ei vaja tutvustamist, aga mõni sõna siiski” ja siis järgneb loetelu. Kuidas sa ise end lugejale tutvustaksid?

Melomaan, agar lugeja, filmihull, meeldib ka võllahuumor. Ei meeldi ametlikkus ja mõttetu käruajamine.

Kui vaatad Eesti ajakirjandust laiemalt, siis milliseid muutusi sa tajud, märkad?

Kui hakata kaugemalt pihta, siis vahepeal on internet tekkinud. Alustasin ju 15-aastase jõmpsikana 1985 Viljandi lehes Tee Kommunismile (ääretult hip nimi, eks) mingite kultuurijuttudega ja peagi Mulgi raadios filmitutvustustega ja samal ajal ajakirjas Ekraan ilmusid kah mingid filminupukesed jne. Saatsin ümbrikuga lood. 1993. aastal, kui alustasin punklehes Post, viisime disketiga oma šedöövrid tegevtoimetaja kätte, kes tõmbas need oma arvutisse. Milliseid kõverteid pidi jõudsime siia kohta, kus süleraalis saab kõiki imeprotsesse teha, ei mäletagi enam. Ma ise ihkan aega, kui ei pea enam näppudega toksima, vaid saab kuidagi mõttejõul lood ja asjad üles. Näputöö on nii 2012!

Nii palju tehniliselt poolelt. Aga see tehniline pool mõjutab üha enam ka sisu. Kuna avaldamine on üks vajutus ja mingeid tegev- ega keeletoimetajaid paljudel ajakirjanikel vahel pole, siis see lihtsus toob kiiruse ja kiirus on narko. Ajakirjandusväljaanded tahavad üha rohkem pakkuda, lugejad on treenitud iga värskendusega uut laksu saama. Kui paned refresh ja mingeid muutusi lehel pole, on justkui alaväärne, luuserite väljaanne.

Kõigest tuleks nagu kogu aeg teada anda, iga elu pisiseiga või kellegi tähtsa nina avalduse tagamaid avada, aga ometi pealiskaudselt. Sotsiaalmeedia ja meedia piirid kaovad, sest meedia taastoodab sotsmeedia poste.

Olen ise olnud sellest välkveebivaimustusest haaratud, ja eks peab olema erinevat eri kiirustel ajakirjandust, aga ise tahaks nüüd jälle olla osa sellisest ajakirjandusest, mida ma ise oma kiirtöö kõrvalt tegelikult peamiselt lugesin, nagu Guardian, kus näiteks kultuurirubriigis päeva jooksul võibolla paar korda midagi muutub, aga rohkem lugusid ei jõuagi päevas lugeda. Nagu The New Yorker ütleb: “Lood, mis loevad.” Eestis teeb sellist asja näiteks Edasi. Iga pressiteade ei loe. Võidu pole vaja joosta. Sisu on tähtis. Kes kirjutab, on tähtis.

Sa oled Edasi kaasautor kultuurikolumnistina juba algusaegadest saadik. Kuidas on Edasi selle nelja aastaga sinu meelest muutunud?

Edasi on muutunud selliseks, nagu sa, Janeck, kunagi rääkisid, et võiks olla: lood, mida sa tahad lõpuni lugeda. Isikupäraseid mõtteavaldusi erinevate elualade esindajatelt. Sealhulgas Michel Houellebecq!

Mulle meeldib, et Edasi on aeglane, aga mitte laisk. Tulekahjusid ei kustutata, aga meie ajast annab pildi. Võib-olla teistest hiljem, aga värske nurga alt. Kõik on läbi mõeldud. Ollakse vajadusel julged, teravad, aga mitte õelad.

Miks otsustasid Edasiga liituda ja mis on su sõnum lugejatele, mida sinult Edasis oodata?

Pärast mammutkollektiive on mõnus teha asja, kus on rohkem väheste tegijate vahetut puudet. Edasis meeldib rahulik kõneviis, millega on ometi võimalik öelda otse ja vaimukalt.

Ise tahaks jätkata oma arvamuslugudega, aga neile lisaks teha pikemaid intervjuid, mis oli mul kunagi südamelähedane žanr, aga mis vahepeal ajapuudusel soiku jäi. Kindlasti ka raamatu- ja muud arvustused, plaadisoovitused, soovin aidata sättida ja sokutada seda Edasi kultuuripoolt üleüldse.

Mis on sinu lõppeva aasta eredaimad kultuurielamused?

Teatrist Von Krahli ja Juhan Ulfsaki “Pigem ei”. Filmikunstist Veiko Õunpuu “Viimased” ja Thomas Vinterbergi “Järgmine ring” (originaalis “Druk”). Kirjandusest Mudlumi “Mitte ainult minu tädi Ellen”, Andrei Ivanovi “Pariisi arabeskid” (mitte et see ta parim asi oleks, aga ainus tänavune), Vahur Afanasjevi “Õitsengu äärel”, Sergei Žadani “Depeche Mode”, Houellebecqi “Serotoniin”, üüratult.

Parimatest plaatidest panin just EE Areeni aastalõpuküsitluse jaoks viimase sõela kokku ja sain 57 albumit ja EP-d. Ilmselgelt see ei ole viimane sõel. Sukeldun taas. Aga tipplemmikute seas on Eestist Mart Avi “Vega Never Sets”, see on ultrašikk plaat, välismaalt albumid artistidelt nagu Actress, Oneohtrix Point Never, Romeo Poirier, Sophia Loizou, Auscultation jne.

Mida sa ise oma uuelt aastalt ootad ja loodad?

Inimene on ühiskondlik olend ega saa õnnelik olla, kui maailmas on asjad käest ära. Ma ei ole progressiusku, vaid arvan, et võiks rahulikult võtta ja mitte ülearu tõmmelda ja kasvada kogu aeg. Ja maakerale on ju seisak ja surutis kasuks.

Aga kahju hakkab pisiäridest, mis iga kriisi ajal esimesena kannatavad ja välja surevad, kahju on isegi tühjadest laevadest ja hiigelhotellidest. Kinosaalidest nelja inimesega. Kahju on!

Aga seejuures ei tohi isiklikult ära kibestuda, nii et lähedased ja äkki ka kaugemad kannatavad. Seega isiklikult tahaks jääda asjalikuks, teha või kuulda vahel lolli nalja, ja annaks jumal või tulnukad, et inimkond tapaks viiruse ja kõik oleks terved ja asjad toimiksid enam-vähem, täiuslikult polegi vaja.

Perega tahaks Itaaliasse suvel.

Lõpetuseks, mis on see, mis toob sulle muige suule või ajab suisa naerma? Mille peale viimati suure häälega naersid?

Muigama on ajanud Jim Jarmuschi filmid, mida naisega viimasel ajal õhtuti üle vaatame. “Mystery Train”, “Down By Law”. Super huumor on tal, aga mitte selline, mille peale laginal naeraks. Laginal naermist on üldse üha vähem. Maru asjalikud ollakse, ise olen ka. Samas üks 70+ vana tuttav mees just helistas ja naersime mõne nüüdse elu tahu üle laginal. Tema ei ole rattas sees, mis tal viga naerda.

Ei, aga mingi situatsioonikoomika, mis täiesti lambil hetkel avaldub või juhtub – nendeks hetkedeks tuleb valmis olla. Ja nagu mu ema ütleb: tagantjärele ajab iga asi naerma. Mega ellusuhtumine, püüan ka sinna areneda kunagi.

Ja nüüd kõige lõpetuseks, kuna oled suur muusikaspetsialist, siis soovita palun üks hea energiaga muusikapala!

Palun, lugu nimega “Can’t Be Found”, artistilt Time Cow.

Janeck Uibo

Janeck Uibo on Edasi.org asutaja ja peatoimetaja. Loe artikleid (248)