Karin Maaseliga kohtudes on selline tunne, nagu tunneksid teda juba ammu, kuigi näed elus esimest korda. Ta võtab su kohe omaks, jutustades särasilmil oma tööst kriisikolletes, kus näeb palju häda ja viletsust. Aga ka sellest, miks töö kolmanda sektori hiigelprojektidega nii inspireeriv on.

Praegu on Karin Soome suurima heategevusorganisatsiooni Finn Church Aid rahvusvaheliste projektide nõunik ning üks väheseid eestlasi, kes töötanud nii globaalselt ja laiahaardeliselt humanitaarabi ja konfliktiprojektidega Süürias, Iraagis, Keenias ning viimati Vanuatul. “Läbi põgenikelaagrite sõites sa näed, kui palju tööd on veel teha,” räägib ta.

Traditsiooniliselt on suured arenguabi pakkuvad organisatsioonid olnud jõukate lääneriikide juhitud, kuna neil on piisavalt ressursse ja kogemusi, mida abistamiseks anda. Karin tõdeb, et see ei ole jätkusuutlik lähenemine. Praegu liigub humanitaar- ja arenguabi sektor lokaliseerimise poole, et toetada kohalike ressursside kasutamist ning julgustada nn kolmandaid riike ise oma probleeme lahendama: vähendama ebavõrdsust naiste ja laste hariduses, kohanema kliimamuutustega ja tagama pagulaste inimõigusi. Sest nagu ajalugu näitab – kus häda, seal abi. Ja see on viinud olukorrani, kus võib tekkida oht, et humanitaar- ja arenguabi nö äristub – see aga ei peaks nii olema, isegi kui projekte juhitakse efektiivistamise ja innovatiivsuse nimel eraettevõtete sarnaselt. Karini sõnul peaks arenguabi olema hästi läbipaistev, näitama täpselt, kuhu raha kulub, ja teha tuleb väga tarku otsuseid – et riigid, kuhu abi pakutakse, ei satuks sellest sõltuvusse ning teiselt poolt, et abi andmine kaasaks pigem kohalikke, mitte ei impordiks ressursse ja inimesi liialt sisse.

Miks sa 16 aastat tagasi Eestist ära läksid?

Mul pole kunagi olnud moosekandi hinge. Ma pole kunagi läinud välismaale sellepärast, et tahaks niisama reisida. Vastupidi, ma olin 15, lõpetanud viitega Hiiumaal põhikooli ja kandideerisin siis paljudesse Tallinna tipp-keskkoolidesse, kuid ei saanud sisse. Olin viieline, aga ei suutnud Tallinnas kedagi oma usinuses veenda. Samal ajal oli võimalik kandideerida ühele Eesti Haridusministeeriumi ja Tai Kuningriigi vahelisele koostöö-stipendiumile. Tai erakooli sissesaamisel luges peale matemaatikaoskuse minu võimekus kriitiliselt ja analüütiliselt mõelda ning oskus suhelda. Umbes aasta hiljem hakkasin nägema, et mu oskus suhelda kõikides kultuurikeskkondades ongi mu suurim tugevus.

Kuidas jõudsid oma erialavalikuni?

Pärast Taid olin neli aastat Inglismaal ülikoolis. Inglismaale minek oli kuidagi loogiline, sest Tais õppimine käis Inglismaa õppekava järgi. Tais mõistsin, mida ma tahaks õppida ja tulevikus teha – esimest korda oma väga kaitstud ja turvalises noores elus nägin tohutuid ühiskondlikke kontraste: kui oled vaene, siis oled väga vaene, ja kui oled rikas, siis oled väga rikas. Sealt algas minu huvi inimgeograafia, inimeste liikumise ja ühiskonna arengu vastu ja nii ma läksingi seda ülikooli õppima. Ma tegin baka rahvusvahelises arengus ja hiljem magistri humanitaarabi ja konfliktihalduse erialal.

Ülikoolis õppisime, kuidas riikidevahelisi konflikte maandada – kuidas seda on ajaloos tehtud, kuidas seda nüüd tehakse. Osaliselt on see diplomaatia, aga kui panna see paari humanitaarabiga, saad teada, kuidas riikidevahelised konfliktid mõjutavad erinevate ühiskonnagruppide arengut. Kui me näiteks räägime lastest, siis mida tähendab see, kui sa elad konfliktipiirkonnas – mida see tähendab su hariduskäigule, mida see tähendab vanematele inimestele ja inimestele, kes on erivajadustega.

Neli aastat Inglismaal oli pikim periood, mis ma olen viimase 15 aasta jooksul ühes riigis elanud. Peale magistrantuuri olin pool aastat New Yorgis ÜRO-s praktikal. See kogemus oli minu jaoks küll tohutult silmiavav, aga mitte kõige inspireerivam aeg – tahtsin olla veel operatiivsem, kusagil päriselt kohal. Olen tänulik, et ÜRO-st edasi tekkis mul võimalusi töötada mõjuvõimsates ja globaalsetes organisatsioonides. Seitse aastat töötasin Taani organisatsioonis Save the Children. Peamiselt on mu kodu olnud Euroopas – Brüsselis või Kopenhaagenis –, aga väga palju on olnud reisimist Süüriasse, Iraaki, Keeniasse, kus näed tegelikult, mis tööd sa teed ja mida muuta püüad.

Milles su töö täpsemalt seisneb? Meil siin Eestis on heategevusvaldkonnast üsna piiratud arusaam, kuna siit suuri arenguabiprojekte eriti ei juhita. Eestlastele tundub ikka veel, et me oleme ise kannatajad.

Eestikeelne sõna “heategevus” kipub lihtsustama seda tööd, mis tuleb globaalses mastaabis ära teha – tegu on väga tehniliste protsessidega alates logistikast kuni komplekssete rahuprotsessideni. Projektide suurused, mõju ja ka riskid on nii tohutud, et aeg-ajalt on seda keeruline isegi oma perele ja sõpradele kirjeldada. “Heategevus” on ehk ka liiga optimistlik sõna – arengu- ja humanitaarabiorganisatsioonide tegevus võib mõjuda aeg-ajalt mõnele ühiskonnagrupile ning ka meie keskkonnale negatiivselt. Selles sektoris on asjaosalised väga enesekriitilised, mis tuleb paremuse poole pürgimisel alati kasuks.

Minu praegune töö seisneb ÜRO ja EL-i poolt finantseeritud arengu- ja humanitaarabi projektide läbiviimises ja nõustamises. Mu ülesanne on tagada jätkusuutlik projektirahastus, jälgida, et organisatsioonid kasutaksid seda läbipaistvalt, efektiivselt ja et neisse oleks kaasatud tugevad tehniliste teadmistega eksperdid. Miski ei tohi olla juhuslik.

Minu jaoks on lastekaitse ja haridus eriti südamelähedased teemad, aga eelkõige on mul uudishimu ühiskonna arengu vastu.

Suur osa Finn Church Aidi tööst käsitleb haridusküsimusi konfliktipiirkondades, kus lastel ei ole tavapärast ligipääsu haridusele või kus hariduse kvaliteet on konfliktijärgselt kannatanud.

Palju töötame ka pagulastega, näiteks Süürias on viis miljonit sisepagulast ja kuus miljonit pagulast riigi naabruses Jordaanias, Liibanonis, Iraagis. Need on piirkonnad, kus riikide ressursid ei ole piisavad, et hoomata niivõrd tohutut pagulaste hulka – seal on vaja üles ehitada haridussüsteem inimestele, kel ei ole haridusele uues riigis ligipääsu või õigusi. Näiteks palju on me töös koolide rajamist, õpetajate koolitamist, kohalike õpetajate palkamist ja just tüdrukute ning erivajadustega laste haridustee toetamist.

Eesti kolmanda sektori tööd jälgides on aastast aastasse näha aina enam organisatsioone, kes teevad palju ja innovaatiliselt tööd – näiteks Mondo meeskond. Eesti on maailma mastaabis väike ja rahastus rahvusvahelise arengu- ja humanitaarkoostöö suunal piiratud. Samas on meie suurim ressurss meie oskused – mitte ainult digi-, vaid ka näiteks hariduse valdkonnas. Tahakski siinkohal julgustada ka Eesti ettevõtteid aktiivsemalt kolmanda sektoriga koostööd tegema – rahu ja heaolu ei ole ju ainult humanistlik, vaid ka majanduslik huvi.

Sinu viimane elukoht enne Tallinna kolimist oli Vanuatu – pisike saareriik keset Vaikset ookeani. Vanuatu kõlab nagu maapealne paradiis, miks on Vanuatul vaja arengu- ja humanitaarabiorganisatsioonide kohalolekut?

Neli aastat tagasi töötasin Kopenhaagenis ja tegelesin peamiselt Süüria kriisiga. See tähendas iga paari nädala tagant kohapeal käimist ja läbipõlemise äärel töötamist. Üks meie kliimaprojektidest toimus sel ajal Vanuatul ning mul tekkis võimalus lühiajaliselt minna seda projekti juhtima – krabasin sellest kinni. Kolm kuud venis kolmeks aastaks. Kohtasin seal oma nüüdset abikaasat ja avastasin enda jaoks tervema elu- ja mõtteviisi.

2015. aastal oli Vanuatul nende teadaoleva ajaloo üks suurimaid orkaane, mis mõjutas saareriigis kokku ca 132 00 ning tappis 16 inimest. Suurem osa riigist oli nädalaid elektrita ja hävis tuhandeid kodusid. Peale 2015. aastat kerkis humanitaarabiorganisatsioone sinna nagu seeni peale vihma. See on tekitanud selles ühiskonnas humanitaarabiorganisatsioonidest ka kerget väsimust ja sõltuvust. Aga muidugi on Vaikse ookeani piirkonnas palju tööd, kuna sinna on kliimamuutustest tingitud probleemid juba kohale jõudnud. Näiteks tihti maetakse nendes saareriikides inimesi veepiiri lähedale ja nüüd juba 2–3 aastat on inimesi lihtsalt üles kaevatud ja ümber maetud, sest veepiir tõuseb nii kiiresti.

Põhjapoolkeral me alles räägime, mis juhtub, kui… aga Vaikse ookeani regioonis on kliimamuutuste tagajärjed argipäev.

Vanuatul on palju tugevaid organisatsioone, kes aitavad kliimamuutustega toime tulla ja elu uutmoodi jätkata. Palju tegeletakse kogukondade teadmiste ja oskuste arendamisega, mis on eriti oluline saartel, kus infrastruktuur on vajaka ja hoiatused millegi ohtliku lähenemisest alati kõigini ei jõua, rääkimata siis jooksvast veest või arstiabist. Kui orkaan ilmub n-ö väljaspool hooaega, on oluline, et kõik oskavad näha selle märke ja teavad, kuidas turvaliselt evakueeruda. Suuremad projektid tegelevad ka ehitusteemadega, et näiteks rannajoont ja jõekaldaid toetada nii, et ei tekiks suuri üleujutusi.

Vanuatu eluolust rääkides olen pigem ettevaatlik, et seda kogemust mitte liialt romantiseerida. Troopilisel saarel elamisega kaasnevad teatud eelarvamused – mis saab elul viga olla, kui ilm on hea, surf hommikust õhtuni ja ookean kodust viie minuti kaugusel. Aga tekib ka teatud klaustrofoobia ja eemalolek, elu ja inimeste üksluisus väsitab. Pärast kolme-nelja aastat tundsime end kõigest nii kaugel ja mõtlesime, et nüüd võiks proovida Eestis elada.

Ikkagi hiidlane

Kuigi Karin on pool oma elust elanud Eestist eemal, ütleb ta meie intervjuu ajal mitu korda, et on ikkagi “põline hiidlane, mitte sisserännanud”. Ja kuigi hiidlase identiteet on käinud läbi Tai Kuningriigi keskkooliprogrammi, Suurbritannias mitu ülikooliastet ja elanud Euroopas ning kaugemalgi – ütleb Karin, et ta jääb alati eelkõige hiidlaseks.

Mis tunne on pärast 15 aastat Eestis tagasi olla?

Eestisse naasmine on mulle teinud ainult head. Ma arvan, et selles sektoris töötamine ja kuskil mujal elamine – sellest saab su identiteet. Ma olen palju aega veetnud Iraagis, Süürias, Vanuatul, Keenias – aga kui sa oled kusagil ainult töö pärast, siis sa oledki ainult sinu töö. Oled ümbritsetud ainult inimestest, kellega töötad, näed hommikust õhtuni samu inimesi – raske on sellest välja murda. Neil kuudel, mil olin Iraagis või Süürias, neelas töö mu enda sisse. Eesti on nii mõnusalt mitmekesine, aga samas ka hoomatav. Ja Eestis saab minna poodi või baari, kus sa ei tea mitte kedagi. Selline anonüümsus on tõeline luksus.

Millised on su meeldejäävaimad töökogemused?

Minu jaoks on kõige meeldejäävamad kogemused need, mis on mind üllatanud. Sõjakoldesse või kriisipiirkonda lähed ikka teatud eelarvamusega. Aga nii Iraak kui ka Süüria on minus tekitanud positiivset energiat – ma tundsin end alati turvaliselt ja inspireerituna. Olukordadest, kus on raske, kuhu lähed eelarvamusega – tuled sa välja uue energiaga.

Mis seda energiat siis annab?

Töö tulemuse nägemine. Aga eelkõige näed sa töö põhjust. Näed palju raskust ja tühjust. Minu meelest ütleb lõputu tühjus palju rohkem kui häda ja kannatuse nägemine – see tähendab, et mingisse kohta jäämine ei olnud enam inimlik. Kui läksime eelmisel aastal Süüriasse, siis see tühjus, mis kulges 2–3 h Süüria piirilt Damaskusesse, pealinna, peegeldas seda PÕHJUST. Ma teadsin, miks ma seal olin, nägin seda oma silmaga. Ja näen siiamaani, millist muutust me tahame kiirendada – see annab energiat.

Meedia samas ei kajasta konfliktipiirkondade ja arengumaade tõelist palet. Kui kõndida Damaskuses ringi, siis see elav noorte kogukond on uskumatu – turud, baarid, koolid ja noorte kokkutulekud. Aktivistid, kes tahavad asju muuta. Suuri muutusi mobiliseerivad ikka kohalikud, mitte rahvusvahelised organisatsioonid. Minu meelest võiks sellest progressiivsusest rääkida natuke rohkem. Kui peegeldada vaid häda ja raskust, siis inimesed siin kaugel sellega kokku puutumata pigem tõrjuvad seda informatsiooni.

Mis on su missioon, eesmärk – miks sa seda teed?

Ma tahaks öelda, et see kõik on tingitud missioonitundest – osaliselt kindlasti ongi. Aga eelkõige on mul uudishimu ühiskonna arengu vastu. Kirg selle töö vastu tuleb hiljem, kui näed muutusi. Kui näed seda, mida sa üritad lahendada. Minu jaoks algas kõik uudishimust inimeste, välispoliitika, sõja ja rahu dünaamika vastu. Miks teatud ühiskonnagrupid arenevad kiiremini kui teised? Kas rahu on kõige lahendus või on asjad tegelikult palju keerulisemad?

Kelleks sa väiksena saada tahtsid?

Ma tahtsin saada ajakirjanikuks. Kasvasin üles vaadates CNN-i, kus räägitakse sõdadest, konfliktidest, näljahädadest ja poliitikast – see tehakse nii huvitavaks. Ma tahtsin olla inimene, kes seda kajastab.

CNN-i korrespondent Christiane Amanpour on keegi, kes on minu eeskuju – kuulivest seljas, ohtlikul tühermaal jutustamas kaamerasse uskumatu rahu ja distsipliiniga.

Minu motivatsioon on pürgida selliseks tugevaks naiseks. Ma arvan, et olen sinna teel, aga pigem vaikse töömesilase rollis. Ma olen jõudnud sellele samale tühermaale, aga ilma kaamerata.

Sa näed tööl nii palju häda ja viletsust. Mis on maailmas valesti?

Kõiki ressursse on maailmas piisavalt, aga need on jagunenud ebavõrdselt. Kusjuures sinna hulka käib ka ligipääs informatsioonile kui olulisele ressursile. Osa maailmast on informatsioonist nii üleküllastunud, et me üritame sellest nüüd põgeneda. Ei suuda enam – tahaks oma telefoni maha panna, infost paastuda.

Aga samas on riike, regioone ja ühiskonnagruppe, kellel ei ole absoluutselt ligipääsu informatsioonile. See võib olla tingitud haridusest – et tüdrukutel ei ole poistega võrdset ligipääsu haridusele. Inimesed ei tea, millised on nende õigused ja kuidas oma õigustele ja infole ligi pääseda. Ma arvan, et kui inimestel oleks ligipääs infole ja haridusele, siis maailma ressursside jaotus muutuks. Kõigil peaks olema samad teadmised, baasteadmised selle kohta, mis on nende õigused ja kuidas endale eluks vajalikele ressurssidele ligipääs tagada.

Intervjuu autor Annelis Rum on ettevõtja, kommunikatsiooniekspert ning rula- ja surfientusiast.