Kui ajad on segased, riigid vanguvad ja rahvad lõõtsutavad, ärkab igihaljana üks vana igatsus: igatsus valgustatud valitseja järele.
Meil on nimelt kummaline kalduvus uskuda, et see valitseja oleks valgustatud (meie jaoks) õige valgusega, õigest küljest. Aga miks ei või valgus tulla just vastassuunast ja meid täiesti pimedasse jätta? Muidugi, vaikimisi me peame ju silmas absoluutset, mitte osalist valgustatust. See tähendab, mõtleme valitsemisest mitte poliitilistes, vaid religioossetes kategooriates, isegi kui meie poolt soovitud valgustatus oleks täiesti “ilmalik”. Muide, kas on üldse olemas ilmalikku valitsust? Kas saab olla valitsust, mida keegi ei usu? Kõik, mis inimene teeb ja mõtleb (aga eriti, mis ta oma tegemisest mõtleb), on kuidagipidi religioosne. Poliitika puhul on see nii ilmne, et ma ei saa aru, kuidas saab sellest mööda vaadata. Ilmalik riik! Nonsenss. Vabariiklus, rahvuslus, demokraatia, vabadus-võrdsus-vendlus – puhas usk, puhas metafüüsika!
