Tihti, kui räägitakse keskkonnahoiust, rõhutatakse kliendi teadlikuma käitumise vajadust. Tarbija harimiseks teevad ettevõtjad kampaaniaid ja ka poliitikutele tulevad keskkonnateemad meelde vaid kampaaniate käigus. Tegelikult on tavakodanikul võimalus oma käitumist muuta ja valikuid teha ainult selle ruumi ulatuses, mille piiritlevad tema jaoks poliitikud ja ettevõtjad. Vaid inimeste käitumise muutusele rõhumine ja selle eelduseks seadmine oma tegevuse muutmiseks on ettevõtjate ja poliitikute poolne manipulatsioon. Selle abil tekitatakse valijas või kliendis – sellisena inimest nähaksegi – süütunnet.

Et meil, inimestel, oleks võimalik teha valikuid, mis viivad ka päriselt keskkonna hoidmiseni, on meil vaja hoolega valida, keda me usaldame ennast nii riigis kui ka omavalitsuses esindama, meie tegutsemisele piire seadma. Vaatamata kõigele on siiski Riigikogul küllalt suur võimalus Eesti elu korraldada, iseküsimus, kui ohtralt seda kasutatakse.

2015. aasta inimarengu-aruannet kirjutades vaatasime koos kaasautoritega, milline on olnud Eesti riigi areng 2005. aastal vastu võetud säästva arengu strateegia valguses. Aruande keskkonnaalase peatüki kirjutanud ekspertide ühine seisukoht oli, et neil aastatel tehti väga palju küll keskkonna heaks ära, kuid selle taga oli Euroopa Liiduga liitumise tõttu tekkinud vajadus seadusandluse harmoniseerimiseks, liidus kehtivate nõuete ülevõtmiseks. Euroopa Liidust laekunud rahalised vahendid olid sealjuures oluliseks toeks. 

Viimaste Riigikogu valimiste ajal korraldati ainult üks oluline arutelu kliima teemadel – Eestimaa Looduse Fondi ja Delfi juhtimisel. Ka riigitelevisioonis peetud aruteludel, kuhu teatavasti kõiki erakondi ei lubatud, tuli keskkond jutuks vaid väga nappide minutite vältel. Metsatöösturid saatsid kõikidele erakondadele ja meediamajadele kirja, et metsade teemal arutelu ei toimuks. Kohe-kohe pidi vastuvõtmisele tulema uus metsanduse arengukava ja selle protsessi paati ei tohtinud poliitilised tõmbetuuled kõigutada. Seda agendat ka järgiti.

Hoopis teistsugune pilt valitses Euroopa Parlamendi valimiste ajal. Keskkonda puudutavad küsimused olid tunduvalt enam esindatud nii Eesti kui ka Tallinna Televisioonis ning mujalgi aruteludes. Kuna Euroopas on keskkonnaga seotud küsimused tunduvalt enam poliitiliste arutelude osaks, siis on ka mõistetav, et need trendid siia jõuavad.

Euroopas ja mujal maailmas toimuvad protsessid saavad meid ühel hetkel kätte nagunii

Nii me võisime näha päev pärast Euroopa Parlamendi valimisi teadaannet, et meil on vahepeal sisuliselt toimunud Põxit, põlevkivist elektri tootmise lõppemine. Rios 1992. aastal vastu võetud kliimamuutuste vastu võitlemise konventsioon ning sellele tuginevad 1997. aasta Kyoto protokoll ja 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepe on toimivad lepingud ja neile tuginevad päris tegevused, mis mõjutavad kogu maailma majandust.

Eestis aastaid käibel olnud ja veel europarlamendi valimiste debattides kõlanud väited selle kohta, et me ei saa põlevkivist loobuda, lükati valimistele järgnenud ööl ümber. Tegelikult oli elektri tootmine seiskunud juba mitu kuud varem, aga ebamugavate küsimuste vältimiseks ei tahetud selle infoga valimiste ajal välja tulla. Siis oleks pidanud vastama ka küsimustele, kui palju veel aega võetakse, et mõelda välja, mis saab pärast seda, kui põlevkivist toodetud elektrit enam turul müüa ei õnnestu. 2007. aasta suvel püüdsid rohelised sel teemal kokku kutsuda Riigikogu erakorralise istungi. Selline algatus naerdi teiste erakondade poolt välja. Nii toimuski Põxit, ilma et meil oleks välja mõeldud, millega siis põlevkivi ikkagi asendada.

Rahvusvahelised kokkulepped annavad meile siiski ette ainult raamid ja suunad, milles me tegutseme. Kuna keskkonda puudutavate küsimuste lahendamiseks on vaja ennekõike majanduslikke otsuseid, siis peavad neis kõik turul osalejad omavahel kokku leppima. Kui on ühiselt kokku lepitud, et külmutusseadmetes ei kasutata enam osoonikihti lõhkuvaid gaase, siis, kuigi see on kõigile majanduslikult kahjulik otsus, on see kõigile ühesuguse mõjuga. Nagu me näha võime, siis selline kokkulepe on pidanud – osooni lagundavate ainete kasutamine tööstustes on lõppenud. See näide annab lootust, et

kuni suudame omavahel rääkida ja kokkuleppeid sõlmida, saame koostöös lahendatud ka suuremad keskkonnaprobleemid.

Praegusel ajal on toodete ja teenuste turg mitmete tegurite tõttu kiiresti muutumas. Majanduselus üha enam nähtavaks muutuv, inimkonna suurim ja kõige paremini haritud, enamuse kui mitte kogu oma elu muu maailmaga interneti vahendusel ühenduses olnud, informatsiooni otsida ja töödelda oskav millenniumi-põlvkond on sotsiaalset võrdsust ja keskkondlikkust märksa enam väärtustav ja sellega kogu maailma majandust juba praegu oluliselt mõjutama asunud.

Kui olud majanduses muutuvad, siis on meie valik, kas olla uutes tingimustes eestvedaja või järellohiseja. Keskkonnaküsimustes vahel vastakaid seisukohti väljendanud Endel Lippmaa on ühes oma intervjuus, kui talt küsiti, kuidas ta on suutnud kogu oma elu püsida teaduses pinnal, ujudes pidevalt vastuvoolu, vastanud tabavalt, et küsimus on voolu suuna määramise oskuses. 

Sageli on muutus ebamugav, kuid ta loob võimalusi. 

Poliitikutest sõltub, kuidas toimub muutuvates oludes ühiskonda raamistavate kokkulepete sõnastamine. Milliseid kokkuleppeid üldse arutatakse. Kas arutlusele pandud küsimus on üldse ühiskonna arengu seisukohast oluline või tõmbab see lihtsalt tähelepanu ära faktilt, et keeruliste küsimustega tegeleda ei suudeta.

On naiivne oodata, et kusagil teeb keegi valmis erakonna, mis vastab täpselt sinu ettekujutusele, millist poliitikat riigis ajama peaks. Sellest veelgi absurdsem on kõrvalseisjana nöökida neid, kes pole juba sinu arvamusele vastavat erakonda valmis teinud. Poliitiliselt või muul moel ühiskondlikult aktiivsete inimeste naeruvääristamisega saavutame vaid olukorra, kus meid juhivad inimesed, kelle kätte me tavaelus ei usaldaks isegi morsipeo korraldamist. 

Mitmekesisus on väärtus

Nii nagu looduses, on ka ühiskonnas üheks oluliseks väärtuseks mitmekesisus. Mitmekesisus looduses aitab ökosüsteemidel üle elada muutusi keskkonnas ja leida nutikaimad lahendused väljakutsetele. Kui me oleme mõne ökosüsteemi ära vaesustanud, kas liigse raiumise, eutrofeerumise või monokultuuridega, siis peame olema valmis toime tulema ka tagajärgedega.

Vaesunud metsades möllavad üraskid, toitainete poolest rikastunud veekogudes vetikad ja paljast mulda tulevad kaitsma taimed, keda nimetatakse ka umbrohuks. Kui me oleme ära hävitanud enda kõrvalt liigid, kellega koostöös me saame oma heaolu tagada, jäävad järele need liigid, kes meile head ei tee.

Naeruvääristades, häbistades, aruteludest kõrvale tõrjudes saavutatakse poliitelu monokultuursus. See ei tohiks olla meie poliitilise arengu ideaal.

Kuid kuidagi on nii juhtunud, et just Valitsus ja Riigikogu on riiklikest institutsioonidest kõige vähem usaldatud. 

Nii Greta Thunberg kui ka Haabersti remmelga kaitsjad esindavad inimesi, kes julgevad seista oma väärtuste ja põhimõtete eest. Nende inimeste naeruvääristamine avab võimaluse ka kõigi teiste stigmatiseerimiseks, kes arvavad midagi teisiti. Kuni me jõuame olukorda, kus kõik teisiti arvajad arvavad valesti ja vaid õige partei juht teab, mis on õige sõna ja tegu. 

Seetõttu on oluline, et poliitilisi, meie kõigi eluolu määravaid arutelusid ei jäetaks vaid vähestele. Keskkonnaküsimused on Eesti poliitilisel maastikul ülimalt vähe tähelepanu pälvinud. Kui poliitikutele ei saadeta pidevalt signaali keskkonda puudutavate küsimuste tähtsuse kohta, langevad need poliitikas tagaplaanile. On küll oluline pesta hambaid käsitööna valminud hambapulbriga, mille pakendit saab käia poes täitmas, kuid valitsuse ja riigikogu tasandil tehtud otsustel, mille tagajärjeks on mürgitatud põhjavesi, kadunud mitmekesisus metsades, kuivendatud sood ja muutunud kliima, on mõju keskkonnale siiski märksa suurem. Mis on sinu õigustus jääda neist aruteludest kõrvale?

Keskkonnateadliku käitumise lahutamatuks osaks on aktiivne osalemine ühiskonda puudutavate küsimuste aruteludes ja otsustusprotsessides.