Mihkel Räim on eesti profirattur, kes parajasti osaleb 18-päevasel Vuelta rattatuuril Hispaanias (20.10-8.11), millest praeguseks on läbitud 7. etappi. Edasi vahendab ratturi muljeid tema velotuuripäevikust. See on haarav ja muhe sissevaade tippsportlase ellu ja annab kaasaelajatele aimu, kuidas paistab suurvõistlus sadulast nähtuna. Kui mõelda, et velotuuril sõidetakse iga päev põhimõtteliselt Tallinnast Tartusse JALGRATTAGA VÕIDU ja enamus mägedes ning keskmised kiirused on 40-50km/h, ja nõnda 5h järjest, siis see asetab pingutuse uude perspektiivi.

1. etapp

Nonii, üks lapsepõlveunistus sai alguse ja vaja see lõpule viia. Läbida Grand Tour!

Velotuur algas üsna valusalt – väga tuuline ilm ja finiš tõusu otsas ehk siis minu ülesanne oli üritada tiimi liider Dan Martin eelviimase tõusu jalamile normaalsele positsioonile aidata ja siis rahulikult finišisse veereda. Nii sai ka tehtud ja Dan lõpetas etapi 3. kohaga.

Enesetunne polnud kiita, aga ega tempoga ka täna ei hellitatud. Suht terve päev pandi korraliku hooga. Ilmselt andis eilne osteopaadi visiit ka täna tunda, aga see oli tulevasteks etappideks vajalik. Jalad olid täna nagu vati sees. Ehk läheb siiski paremaks, aega peaks iseenesest olema.

Kui jala gaasipedaalilt maha sain, oli mõnus Laasuga (Martin Laas, teine eestlasest rattur tuuril – toim.) vähe juttu puhuda ja nalja teha. Homne päev on samuti sobilik eelkõige ronijatele ja minul seisab ees sama missioon nagu täna.

2. etapp

Lootsin, et ehk antakse täna rohkem armu, aga ei. Tuul oli jällegi megatugev ja alguses oli oodata küljetuult. Ega keegi väga asja alguses katki ei tahtnud tõmmata, aga stressi tekitas see kõvasti ja kõik tahtsid ees olla. Paar korda sai peagrupp juba konsensusele, et lastakse 1–2 meest minema, ja seejärel blokiti tee ära, et keegi rünnata ei saaks. Mõned mehed leidsid ikka mingid augud üles ja siis läks sõda jälle lahti. Ega see kerge polnud, sest tee käis üles-alla.

Esimene tõus, kus me eeldasime, et minnakse juba rahulikult, oli vastupidine. Selline tempo oli peal, et oi-oi-oi. Ega ma kõige paremalt positsioonilt seda ei alustanud ka, aga samas võib-olla tegin enne liiga ja aitasin mehi küljetuulega lõigul. Võib-olla lihtsalt pole veel mootorit käima saanud. Väga raske oli, õnneks 1 km enne lõppu nägin, et Stybar võtab oma rütmi ja sõitsin temaga koos. Tekkis väike punt ja teadsime, et peale laskumist peab punt rahulikumalt võtma, ja nii ka juhtus. Muidugi oli Laasu ka minuga samas pundis, sõpru tuntakse hädas.

Enne eelviimast tõusu aitasin veidi mehi siledal ja tahtsime olla kindlad, et Dan saab tõusule heal positsioonil minna. Minu jaoks ei olnud tõus otseselt väga raske, aga pigem väga ebamugav ja ei leidnud üldse sobivat rütmi. Vajusin tahapoole, veidike teadlikult ka ikka. Tõusu otsas oli ca 1,5–2 km küljetuulelõik. Seal tõmmati asi juppideks ja kuna ca 40 meest said ette, siis jäi üsna suur punt taha, kus olin ka mina. Viimasel tõusul sõitsime juba igaüks omas tempos ja üritasin jõudu säästa. Polnud vahet, kas kaotad 15 min või 20 min, aga järgmise päeva enesetundes võib see suurt rolli mängida.

Õnneks näitas Dan ka täna, et on vormis, ja sai etapil 3. koha, kokkuvõttes 2. Isegi kui tiim sellelt tuurilt midagi rohkem ei saaks, siis ma usun, et meie tiimile on see juba praegu peaaegu kordaminek.

Homme on ees jälle raske ja mägine päev, töökohustus ilmselt sama.

3. etapp

Täna õnneks pikka sõda polnud ja sobilikud mehed said eest ära. Seejärel võtsime tiimiga Jumbo taha positsiooni sisse ja olime seal suurem osa päevast. Profiil oli kergem kui eelnevatel päevadel, aga tugev tuul põhjustas nii mõneski kohas ärevust ja stressi.

Minu töö oli taas tiimi liidrit aidata ja vahepeal tuule käes sõita või kui pidime ette liikuma. Lõpus võtsin viimase tõusu rahulikult omas rütmis, et homseks jalga säästa. Tiimikaaslane Dan Martin tegi supersõidu ja vormistas tiimile võidu, väga vinge oli selles osaline olla.

Homme on sprinterite päev. Eks Bennet ja Ackermann peaksid homme põhimehed olema, aga mine sa tea, mis võib juhtuda. Peaksin ka saama võimaluse lõpus – olen küll üksi, aga proovima peab.

4. etapp

Tänane etapp oli sile ja siiamaani kõige kergem, samas ka kõige kiirem. Kui ma ei eksi, siis keskmine kiirus tuli pea 50 km/h. Prioriteet oli Dan Martinit kaitsta – mina sain vabamad käed, aga ohu korral pidin olema siiski valmis end ohverdama, millest sain sajaprotsendiliselt aru.

Sõidu keskel hakkas Movistari tiim nalja tegema ja üritas enamasti allatuulelõigul küljetuult teha, mis oli veider. Saan aru, et proovima peab, aga kui sa näed, et keegi maha ei jää või vahet sisse ei saa, siis milleks tekitada paanikat? Kõik olid seetõttu närvilised. Õnneks rahuneti üsna pea maha.

Kiirused tõusid kohati siledal 75 km/h, mis oli omaette kogemus.

Lõpus olid kaks meest meie liidril abiks ja mina istusin tema taga, kui peaks midagi juhtuma, ja siis 10 km enne lõppu sain enda teed minna. Eks sellises olukorras on kerge teha valesid otsuseid ja raske õigeid. Peab kuulama sisetunnet – täna õnnestus päris normaalselt. Viimases kurvis oleks võinud agressiivsemalt käituda ja ehk oleks lõpetanud mõne koha eespool. Siiski olen väga rahul, et suutsin end esikümnesse murda. Mingi imetulemus see pole, aga psühholoogiliselt üpriski tähtis verstapost. Jäin tänasega rahule.

Homme juba veidi raskem päev. Miskipärast arvan, et homse etapi võitja tuleb jooksikute hulgast.

5. etapp

Uskumatult raske etapp. Teoreetiliselt poleks pidanud nii raske päev olema, aga võta näpust.

Kohe alguses sai 14-liikmeline punt eest ära, aga vahe peagrupiga oli ainult 20 sekundit. Mõned tiimid magasid asja maha ja nii nad seda ei jätnud. Tee käis üles-alla ja ma aitasin alguses ka kontrollida, et mõned ohtlikud mehed ja tiimid ette sisse ei saaks. Samuti hoolitsesin, et Dan oleks kaitstud. Ma ei tea, kas pingutasin sellega veidi üle ja oleks pidanud rahulikumalt võtma, aga peale üht lüket, kui panin Dani heale positsioonile, olin ise üsna happes ja vajusin läbi pundi.

Seejärel tuli 2 km pikkune tõus, mida võeti sellise hooga, et mul ei õnnestunud seal ära istuda ja meil tekkis taha väike punt. Alguses lootsime, et üsna pea võtab grupp rahulikult ja saame järele, aga seda ei juhtunud. Alguses arvasime, et äkki tekib ajalimiidiga probleeme, kuid õnneks seda situatsiooni ei tekkinud. Loodan, et see oli lihtsalt kehv päev.

Päeva lõpetasin ilusasti viimasel positsioonil, sest kolm meest, kes meist maha jäid, katkestasid. Nüüd on see ka siis tehtud, Latern Rouge.

Homme oleksime pidanud esialgse plaani järgi Tourmaleti otsa ronima, aga õnneks seda ei juhtu. Küll aga ootab ees järjekordne mägine päev. Peab selle ära kannatama, et esmaspäeval, puhkepäeval, taas pisut taastuda.