Marin Mõttus. Populismist – puust ja punaseks. Türgi vaade

Kui ühiskonnaliikmed ei oska ajas isegi algaja tasemel rännata, siis ei oska nad liberaalse demokraatia eelised teadvustada alternatiividega võrreldes ning riskivad intelligentsuse ja vabaduse kaotamisega. | Illustratsioon: Pudistik, instagram

Populistidega vaidlemise asemel tuleks tugevdada solidaarsuse kudet ühiskonnas ja kaitsta neid, keda rünnatakse. Arutleda saab ja tuleb nendega, kes arutleda ka soovivad.

Artikkel on esmalt ilmunud ajalehes Sirp.

Pärast Ly Seppel-Ehini suurejoonelisi Orhan Pamuki tõlkeid – neist on nüüdseks juba peaaegu kümnend möödas – on türgi kirjasõna eestlase lugemislauale jõudnud napilt. Türklasi lugeda ja kuulata – ma ei mõtle siin ainult ühe mehe poliitilisi avaldusi – on omal kombel avatud mõtlemise kool. Tore, et eesti keeles on olemas menuautori Elif Şafaki “Armastuse 40 reeglit” ja “Arhitekti õpipoiss”, mis aitavad mõista ajaloo suur­kujude Mevlana Džalal ad-Dini ehk Rumi ja arhitekt Mimar Sinani pärandit. Kuid hiljuti lahvatanud Mägi-Karabahhi kon­f­likti valguses mõtlesin, et taustaluge­miseks oleks siinmail ära kulunud ka sama autori romaan “İstanbuli sohilaps” (“The Bastard of Istanbul”, 2006), mis paneb sõrme otse türklaste ja armeenlaste tüli kõige kuumemale punktile.

Samuti võiks praegu maailmas toimuvate protsesside valguses lugeda mitme Türgi ja rahvusvahelise auhinnaga pärjatud Burhan Sönmezti teoseid: tema “İstanbul, İstanbul” näitab eestlaste üht lemmikturismisihti küll ootamatu nurga alt, kuid linn pole sellepärast sugugi vähem ilus. Hea kirjanik on tihti ka kanaarilind kaevanduses, isegi kui ta ise oma teksti poliitiliseks ei liigita. Muide: türgi keeles kasutatakse selles tähenduses väljendit “miinivälja eesel”… omajagu tabav ju seegi.

Minu arvates on üks Türgi tänapäeva teravaima silmaga eritlejaid Ece Temelkuran, uuriv ajakirjanik, esseist ja romaanikirjanik, kes lahkus sünnimaalt mõned nädalad pärast 2016. aasta riigipöördekatset ja elab praegu Zagrebis. Tema esseekogu “Türgi. Meeletud ja melanhoolia” (“Turkey: The Insane and the Melancholy”, 2015) on armastuse ja murega kirja pandud teekond läbi viimaste aastakümnete tegelikkuse. Autor on naissoost intellektuaal, sekulaarse riigi veendunud pooldaja ning vaadetelt pigem vasakpoolne.

Oma viimases raamatus “Kuidas riigist ilma jäädakse? Seitse sammu demokraatiast diktatuurini” (“How to Lose a Country? The Seven Steps from Democracy to Dictatorship”, 2019) uurib Temelkuran tänapäeval ühiskonda ründavat poliitilist looma nimega populism eelkõige Türgi, samuti USA ja Suurbritannia näitel. Raamat on huviga loetav ka n-ö rindepäevikuna Türgi viimase kahekümne aasta hiilgusest ja viletsusest ning autorist endast kõige selle keskel. Temelkurani ei huvita eriti mõttekodade teooriad: ta tirib populistid mikroskoobi alla ja kirjeldab metoodiliselt nende konkreetset tegevust ühiskonna muutmisel.

Minu eesmärk pole raamatut refereerida, vaid arutleda nende tema mõtete üle, mis tunduvad olulised laiemas – või ka Eesti kitsamas kontekstis. Et aga autori loominguga ka mitte liiga vabalt ümber käia, lähtun siiski pealkirjas mainitud seitsmest sammust, mille alusel ta on oma raamatu peatükkideks liigendanud.

Looge oma liikumine

Temelkuran märgib olulisena ära hetke, kus ta esimest korda puutub kokku mõistega “tõeline rahvas”: “Meie oleme rahvas. Tõelised, päris türgi inimesed.”

Me kõik mäletame, milliseid õudusi on toonud kaasa see, kui kuulutatakse, et mõne rahvus- või usugrupi liikmed ei ole inimesed. Möödunud sajandi totalitaarsete režiimide kuritegudele eelnes just see: kui röövida mingilt grupilt tema inimlik olemus, on edasine juba lihtne. Vana hea vastase dehumaniseerimine.

Seda saatanlikku süsteemi on nüüdseks nii palju kordi seletatud, et kui Euroopas keegi taas sellist juttu ajaks, hakkaks häirekell kõrvulukustavalt kolisema. Me oleme aga abitud olukorras, kus end „tõelisteks inimesteks“ või „päris rahvaks“ nimetavad isikud lubavad küll ka ülejäänutel inimesed olla, kuid taandavad nad juba eos … kelleks siis? Ebatõelisteks inimesteks, keda poleks nagu olemas ja kellega ei pea seetõttu arvestama? Mänguinimesteks? Ülearusteks? Temelkuran kirjeldab, et mainis seda nähtust 2017. aastal nii Londonis kui ka Varssavis esinedes ja mõlemas linnas kinnitati “Meil toimub täpselt sama!” ning küsiti: “Aga kes need tõelised inimesed ometigi on? Kust paganast nad välja ilmusid?”

Tõelised inimesed terves maailmas väidavad, et nad on liikumine ning seega poliitilistest parteidest kõrgemal.

Sellise liikumise loomist on kõige käepärasem alustada ühise vaenlase identifitseerimisest, aga vaenlase identifitseerimisel toimib hästi selline sõna nagu “eliit”, leiab Temelkuran.

Eestis on mul tekkinud lausa allergia eputava vastanduse “eliit” ja “tavainimene” suhtes. Tavainimesed oleme ju kõik, olles igaüks omaette eriline. Siin imestan ma autoriga koos, et nii paljud on valmis loobuma oma vabast minast, kes otsustab ja valib, armastab ja vihkab sõltumatult, ning asendama selle totalitaristlikult kõlava kooslusega „meie, tavainimesed“. Lömitav-peenutsev ja ühiskonda lõhestav vastandus eliit versus tavainimene pidanukski jääma kusagile Kroonika mängumaale, kuid imbub visalt ka igapäevasesse kõnepruuki. Populistid korjavad selle relva tänuga üles: ma ei tea “eliidi” kõrval ühtegi teist sõna, millega oleks lihtsam hoogu anda müstilise “tavainimese” ähmasele ilmajäetustundele, madalale kadedusele ja ärapanemissoovile.

Nii ongi tõeliste tavainimeste liikumine sündinud ning võit kärbunud eliidi üle tundub olevat käeulatuses. Toimivaid ja kestvaid lahendusi nende hädadele populistid tegelikult ei paku, aga sellest ei pea ju rääkima.

Terroriseerige keelekasutusega

Temelkuran märgib, et populistliku liidriga käib kaasas omamoodi lapsik kõnepruuk ning see on ka osa tema edu valemist: kui sõnastada tõsine poliitiline probleem nii, nagu sõitleks vallatu lapsega, mõjub see paljudele lohutavalt.

Aga millal ja miks on inimesed jäänud nii lihtsameelseks? Temelkurani arvates sai see protsess alguse juba 1980ndail, mil Margaret That­cher ja Ronald Reagan otsustasid, milline maailm nüüdsest olema hakkab: “Kõik lõppes triumfaalse neoliberaalse diskoga Berliini müüri varemeil. Võtmesõnadeks said “visioon”, “innovatsioon”, “fleksibiilsus” ja “motivatsioon” ning täiskasvanute kõnepruuk, nagu “solidaarsus”, “võrdsus” ja “sotsiaalne õigus”, jäi tagaplaanile.”

Ilmselt ei veena selline hüpotees meid, eestlasi, kel erinevalt Türgist ei olnud aastal 1952 võimalust otsustada NATO-ga liitumise poolt ning kellele Berliini müüril kõlanu ei olnud neoliberaalne disko, vaid vabaduse esimene magus sireenilaul. Kuid vastandused, nagu ida-lääs, demokraadid-populistid, vasakpoolsed-parempoolsed, ei ole kunagi mustvalged ja just Türgi ning türklased on alailma pidanud vastandeid eraldaval noateral tasakaalu otsima. On tähendusrikas, et populismi halastamatu kriitika tuleb just Temelkurani kui vasakpoolse intellektuaali sulest: see aitab lükata ümber vahel kõlavaid arvamusi, nagu võiks populistidest olla abi neoliberaalide tasakaalustamisel, vaesemate inimeste aitamisel ja ebavõrdsuse vähendamisel. Ei, neist ei ole siin vähimatki abi ja Temelkuran, olles neoliberalismi karm kriitik, mõistab seda suurepäraselt.

Kas poliitilise mõtte allakäigule pandi alus 1980ndail või millalgi hiljem, polegi põhiküsimus, kuid millalgi see juhtus: loogilise mõttearenduse läbilõikamine ning terroriseerimine keelekasutusega on piiriülene nähtus. Kindlasti ei murra inimkond selliste nähtustega piike esmakordselt: juba Albert Camus on öelnud, et tuleb karta inimest, kellega ei ole võimalik arutleda. Siin on oht, et asjatundjad ja lihtsalt mõistlikud inimesed satuvad populistiga hammas hamba vastu verbaalsesse kaklusse ning langevad paratamatult samale tasemele.

Nii tsiteerib Temelkuran oma kolleegi Özgür Mumcut (Türgi-huvilisele võiks see nimi tuttav olla: Özgür Mumcu isa Uğur Mumcu oli üks sealseid kõige säravamaid uurivaid ajakirjanikke, kes hukkus 1993. aastal segastel asjaoludel pommiplahvatuses): “Lugejaile ei lähe lihtsalt enam korda, kas mu sõnadel on sisu või ei. Nad tahavad, et ma võidaksin, sest olen nende mees seal võitluspuuris.”

Ärge midagi häbenege, sest ebamoraalsus on kuum kaup

Temelkuran arutleb pikalt, millal sai alguse tõe kui väärtuse allakäik ja hakati ülbelt väitma, et teaduslikult põhjendatud teooria on vaid üks võimalikest narratiividest.

Siin on mul tema mõttekäiguga raske nõustuda. Mind ei veena väited, et Afganistani ründamisest pärast 11. septembrit või USA juhitud Bagdadi pommitamisest aastal 2003 saab tõmmata otsese põhjusliku joone empaatia kadumiseni, ebamoraalsuse ja julmuse vohamiseni tänapäeva massimeedias, mis pühitseb ka tõe väänamise omakasu eesmärgil. Temelkurani (sünd 1973) kujunemise aeg langeb 1980. aasta Türgi sõjaväelise riigipöörde järgsesse aega ning nende asjaolude selgitamine siin läheks liiga pikale. Öelgem vaid, et riigi­pöördele järgnesid äärmiselt karmid repressioonid, mistõttu suur osa Türgi intelligentsist asetas end radikaalselt vasakpoolsele USA-kriitilisele positsioonile ning on minu meelest suuresti jäänud sinna tänini. Seda, et Temel­kuran ise peab 1980. aasta riigipööret oma kujunemisel määravaks, näitab tema selleteemaline romaan “Tummade luikede aeg” (2017).

Kuidas täpselt siis populistid tõde moonutavad, eitavad või takistavad mõtestatud arutelu?

Temelkuran kasutab siin füüsikast pärit mõistet “valge müra”: signaal, mille puhul jaotub võimsus ühtlaselt üle kogu müra spektri ehk müra sisaldab võrdselt igasuguse sagedusega võnkumisi. Seda kasutatakse näiteks uinumise hõlbustamiseks, eriti imikute puhul. Ta peab siin silmas populistliku poliitika võtet nurjata mõni oluline arutelu ühiskonnas teadlikult tehtud šokeeriva avaldusega teemal, mis kutsub esile huvigruppide tormilise reaktsiooni. Madin ja kisa katab ühtlase kihina terve poliitilise spektri ja mõni hoopis tõsisem asi võib jääda selle varjus märkamatuks. Teemasid pole tarvis kaugelt otsida: naiste õigused, abort, LGBT, rassiküsimused, ränne…

Temelkuran leiab, et kui režiim alustab oma ideaalkodaniku loomist, saavad alati esimesena pihta just naised: “Uue mehe loomine kestab põlvkondi, aga naisterahva disainimine käib nende arvates üleöö.” Olla naine moslemi enamusega Türgis on kindlasti midagi muud kui olla naine siin Põhja-Euroopas feministliku traditsiooniga Põhjamaade külje all. Ometi on varemgi märgatud, et just naised reageerivad parempopulismi tõusule eriti valusalt. Ma ei ole kunagi triibulisi nimekirju ja muid jõuvõtteid vajalikuks pidanud, kuid võib-olla on naiste alateadlik ohutunne tõesti erksam kui vastassool. “Järgige noori naisi,” ütleb Temelkuran. Ja ta kirjutas oma raamatu ju enne Valgevenet, enne koroonat ja ka enne seda, kui Soomes tulid võimule selge särava silmavaatega noored naised.

Lammutage kohtu- ja poliitilise võimu mehhanism

Kui demokraatia taandatakse üksnes valimistele ja vahepeal poliitiline debatt lahjeneb, hakkavad kodanikud seostama riigi ellujäämist üha sagedamini konkreetse liidri võimulpüsimisega.

Sel moel on lihtne allutada nende poliitiline valik hirmule näiteks nälja, tööpuuduse ja rahvarahutuste ees. Isegi kui võimur on ebameeldiv, loodetakse ikkagi, et ta kaitseb kõigi nende õuduste eest. Kui pikka aega sellist mantrat lugeda ja kuulata, ähmastub ilmapiir ohtlikult: kust mujalt need kümned tuhanded näljaga puulehti söövad lapsed ja potentsiaalsed miljonid pagulased meiegi avalikku inforuumi äkki ilmusid?

Temelkuran väidab, et populistliku võimu puhul ei olegi kõige olulisemad konkreetsed personaliotsused, n-ö peade lendamine.

Pigem harjutatakse inimesi aegamööda mõttega, et liider on tugev, kuid riigiaparaat oma struktuuridega ebatõhus ja ülearune ning ammu on aeg, et “tõelised inimesed” seal korra majja lööksid.

Tõepoolest, millist rahvast poleks võimalik hullutada “Mõisad põlevad, saksad surevad…” retoorikaga? Riigistruktuuride tasalülitamine on kahe teraga mõõk, mille mõlemad terad on ohtlikud. Kui struktuur püüab sirget selga hoida, opereerida tõeste andmetega ja teha mõistlikke samme, on avalik verbaalne peks ja mõnitus populistide suunalt halastamatu. Kui aga struktuur läheb kergema vastupanu teed ja püüab rakendada “hundid söönud, lambad terved” taktikat, kaotab ta usaldusväärsuse mõtlevate kodanike silmis. Nokk kinni – saba lahti.

Disainige “oma” kodanik

“Millal te ometi nii julmaks läksite?” küsis Ece Temelkuran ühes telesaates aastal 2011. Teemaks oli meeleavaldaja, pensionil meesõpetaja surm pisargaasi tagajärjel, mille kohta tema oponent saates ütles: “Puhaku ta rahus. Poleks olnud tarvis Erdoğanile vastu hakata.”

Niisiis, millal ja miks kaotavad inimesed loomuomase empaatia ja nakatuvad poliitilise vihkamisega?

Ajaloos on see juhtunud ikka siis, kui idee seatakse kõrgemale eetikast ning ühiskond jaotub teljel poolt ja vastu. Aga kui ideed õieti polegi, on vaid võimuiha? Sel juhul tuleb toetajaskonnal lähtuda üksnes liidri isiklikest lubadustest ja eesmärkidest, mis aga pidevalt muutuvad. Populisti järgija elu pole muretu: nina tuleb pidevalt uute tuulte järgi seada, et mitte kogemata kombel vastasleeri libiseda.

Laske inimestel õuduse üle naerda

Ece Temelkuran oli üks neid, kes elas, naeris ja kirjutas läbi İstanbulis toimunud Gezi pargi meeleavalduste 2013. aasta suvel. Toonase õhustiku kirjeldamisel on ta võtnud appi nii kirjandusteadlase Mihhail Bahtini teooriad karnevali ja revolutsiooni sarnasusest kui ka François Rabelais’ mõtted masside naerust.

Ja jõuab kainestavale arusaamisele: “Palun olge selle naermisega ettevaatlikud. Jälgige hoolikalt, miks ja kuidas te naerate.” Tema kibedavõitu järeldus on, et kollektiivne naer ja särav poliithuumor küll sisendab eneseusku, kuid võib tekkida petlik illusioon, et selles turvalises inforuumis ollakse brutaalse tegelikkuse eest ka reaalselt kaitstud. Ning eks kollektiivne naer sõltu suuresti ka sellest, kas Twitter keeratakse kinni või mitte. Türgis Gezi pargi meeleavalduste ajal keerati.

Rajage oma riik

“Riigi lammutamine kestab aastaid, see ei sünni üleöö. See protsess algab tegelikult alles siis, kui on tõsiselt kahjustatud fundamentaalset õigluse mõistet ja hävitatud moraalimiinimum, millest sõltutakse, isegi seda teadmata. Just kurnav, hirmutav ebamoraalsus sunnib mõtlema, et elada võiks kuskil mujal.” Sellele tsitaadile polegi enam palju lisada. Kurb.

Ece Temelkurani raamatut kritiseerides on küsitud, kus on lahendused, autori positiivne programm populismiga võitlemiseks.

Kui kujutleda kodanikku mis tahes riigis vaatamas teleuudiseid, kus populistist poliitik esineb järjekordse avaldusega, siis varem või hiljem kaotab ta kannatuse, hüppab sohvalt püsti ja röögatab: “No nad ometi ei lase tal midagi sellist teha?!”

Ece Temelkuran küsib, kes on need “nad”, kellele loodetakse. Türgi kontekstis pakub ta järgmisi variante: riigi struktuurid ehk establish­ment, armee, poliitiline opositsioon ja süvariik. Siia tahaksin lisada selgituse.

Mõiste “derin devlet” ehk inglise keeles “deep state” ongi türgi päritolu ja tähendab jõulist sõjaväeliste, poliitiliste ja ärivõrgustike kooslust, mis viib ellu oma huve demokraatlikest institutsioonidest hoolimata või nendega paralleelselt. Eesti keelde on seda seni tõlgitud sõnaga “süvariik”. Oma kolmeaastase Türgi-kogemuse ning 23-aastase riigiametnikustaaži põhjalt söandan öelda, et Eestis pole juba meie lähiajaloo tõttu sellise koosluse olemasolu tõenäoline ega võimalikki, kuna selle kujunemine kestab aastakümneid. Seega, “süvariigile” võiks jätta tema algse rahvusvahelise tähenduse ja siinsest ühiskonnast rääkides kasutada muid sõnu, muidu tekib terminites segadus.

Temelkuran hoiatab, et populistidega vaidlemise ja neid mõista püüdmise asemel tuleks pigem kiiresti tugevdada solidaarsuse kudet ühiskonnas ja kaitsta neid, keda rünnatakse. Seni on väärtustatud dialoogi ja kõigi ärakuulamist, nüüd aga ollakse sattumas olukorda, kus arutleda saab ja tuleb nendega, kes ka tõepoolest arutleda soovivad, ja ei tohi lasta seda arutelu lihtsalt lõhkuda. Võitluses populismiga usub ta “kindlameelsusse luua ilu, poliitilist ilu”. Siin võtan küll autori ees kujuteldava mütsi maha: ei mäletagi, millal keegi viimati julges tõsimeeli kasutada ühes ja samas lauses sõnu “poliitika” ja “ilu”. Aga miks mitte seada endale kõrgeid eesmärke: kui järjekindlalt nõuda poliitikalt ilu, siis on eelmainitud seitse sammu võimatud. Sest need on madalad – ja madal ei ole iialgi ilus.

Populismi tasalülitamisega on minu meelest tihedalt seotud hiljuti käibele tulnud mõiste “aeglane ajakirjandus” ehk teemade põhjalik ja kaalutletud käsitlemine. Hirmpikki tekste ja hirmpakse raamatuid ilmub meil ehk liigagi palju, aga Levila, Edasi, Eero Epneri pikkade lugude ja Vikerkaares ilmunud tselluloositehase-saaga tulekuga tekkis tunne, et midagi uut on õhus, ja sõnarohkus pole siin üldse oluline. Oktoobrikuu Müürilehes lahkab seda sorti ajakirjandust vabakutseline ajakirjanik Virgo Siil, kes nimetab selle põhitunnustena narratiivsust, loomingulisust, kvaliteeti, sügavust, eetilisust ja sensatsiooni vältimist. Ta kirjutab: “Aeglase ajakirjanduse kreedosid järgiv meedia püüab anda hääle hääletutele, kajastada neid osi ühiskonnast, millest muidu ei räägita või räägitakse vähe.” Selline ajakirjandus on populistile suur oht, kuna tema röökiv sõnum ei pea järjepidevale läbivalgustamisele vastu. Mida põhjalikumalt ajakirjanik ühiskonda uurib ja analüüsib, seda raskem on suruda seda eliidi ja tavainimese lepitamatu vastuolu Prokrustese sängi. Fookus on mujal, õigemini, fookusi on ühiskonnas palju ja ei teeks paha seda kogu aeg meeles pidada, kui me ei taha ühel hommikul ärgata ebademokraatlikus riigis.

Siinmail ei ole kedagi kuskilt sügavustest appi hõigata, et too õigel hetkel n-ö käe ette paneks. Eestis saab loota targale ja tugevale rahvale, heale haridusele ja metsa- ning rabavaikusele, mis aitab oma mõtteruumi puhastada. Temelkurani tsiteerides loomulikult ka poliitika ilule – öelgu meie vanasõna pealegi, et ilu padaje ei panda…

Marin Mõttus

Marin Mõttus

Marin Mõttus on pikaaegne diplomaat, töötanud Eesti suursaadikuna Portugalis ja Türgis (akrediteerituna sh Liibanoni ja Iraani) ning olnud lähetuses ka Madriidis ja Iisraelis. Täna tegutseb välispoliitika analüütikuna. Pikaaegne huviala on olnud hispaania keel ja sellekeelsed kultuurid, ta on tõlkinud ka hispaaniakeelseid raamatuid. Loe artikleid (2)