Tundub, et väike, lihtne, tavaline inimene peaks tundma end Eesti ühiskonnas äärmiselt kaitstult. Küll kaitstakse meil siin ligimest selle eest, et lapsed koolis ei käiks, küll selle eest, et naaber rõdul ei suitsetaks, küll selle eest, et viinahimulised ei saaks vastavatest asutustest napsi kätte kell 00.01, küll selle eest, et ligimese perekonnanime keegi ei himustaks, küll selle eest, et ligimene välismaale ei läheks ja sinna minnes endale koroonat ei hangiks (kindel mats!), eelkõige aga selle eest, et homod ometigi ligimese perekonda ei ohustaks.

Selline “hoolitsus” tekitab turvatunnet siis, kui inimene on tõesti väike, lihtne ja tavaline, selline, milliseks Eesti valitsus ja mõnigi omavalitsus oma alamaid, jah, nende jaoks just alamaid, peavad.

Tegelikult ei ole inimesed väiksed, lihtsad ega tavalised. Igaüks on eriline ja neid isiksusi halli massina koheldes võib kohelduil jääda tunne kui külalisel, kellele peremees uksel käratab: võta kingad jalast ära kähku! Kuigi me loomulikult võtnuks kingad sisenemisel niikuinii ära.

Palju uusi tekkinud ühiskondlikke käske ja keelde tähistabki tegevusi, mida inimesed niikuinii ei teeks või teeks mõõdutundlikult. Ükski mõistlik inimene ei võta endale ilma kaalutlemata teise inimese perekonnanime. See seadus on samasooliste kiusamiseks, kes tahavad koos elades sama nime võtta. Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja Enel Pungase sõnul hakatakse kontrollima, kes elavad samal aadressil, ei ole abielus ja järsku tahavad võtta sama perekonnanime. Kas me elame mingis düstoopilises filmis?

Kelle asi see on, kes koos elavad? Küllap varsti tehakse referendum ka selle üle, kas traditsioonilisele perekonnale tohib külla tulla kaks meest korraga või kas traditsiooniline perekond tohib külla minna üksikule naisterahvale.

Koolide distantsõpe näiteks on põhiseaduse vastane, seda saaks põhjendada eriolukorraga, ometi kehtestati koduõpe jälle ka ilma eriolukorrata. Mille eest lapsi kaitstakse? Hariduse eest? Laste silmi ja närve peaks keegi kaitsma, kui neil kaheksa tundi päevas arvutis kästakse veeta.

Ma olen tavaline inimene, vanem poeg on Eesti kaitseväes, kaks last käivad koolis. Minu traditsioonilist perekonda ei ähvarda juhtumisi mitte ükski homoseksuaal, küll aga ürgaegsed ministrid, kes tahavad Eesti ja mu laste tulevikku Euroopa küljest lahti saagida. Ümberringi vaadates see nii näibki, et lapsi ei ohusta armastusest omavahel abielluvad mehed (või naised), vaid ühe õnneks üsna madala toetusega partei kurjus ja valitsuse kahepalgelisus.

Ei saa rahul olla ka opositsioonilise Reformierakonnaga, kes pole asunud häälekalt vähemuste kaitsele, vaid muretseb peamiselt selle pärast, mis mulje mõni Mart Helme järjekordne friik avaldus meist maailmas jätab.

Jah, see on kole, kuid eelkõige peaks muretsema selle pärast, mis tunde need räusatused jätavad meie oma inimestele, kes peavad päevast päeva elama moraalses kliimas, kus kiusatakse vähemusi. Ja need räusatused ei mürgita mitte ainult vähemuse, vaid ka enamuse vaimset keskkonda, sest küsitlused näitavad, et enamus inimesi hindab normaalset, see tähendab üksteisest lugupidavat ja viisakat õhustikku.

Tahaks vahel hüüda: ärge kaitske mind nii palju!

Või siis kaitske meid teie enda eest. Aga ma tean, millest see teatud ministrite hirm tuleb. Sellest, et ollakse tegelikult ise vähemuses. EKRE toetus kõigub 16 protsendi juures, ometi tahetakse enda kaabu alla mahutada “kogu rahvast”, välistades seejuures need, kelle nad selle “kogu rahva” hulgast välja heidavad: mitut pidi skiso olukord.

Juri Lotman on öelnud: “See ongi meie ainus valik: elada ohtlikus maailmas või elada vanglas. Mina eelistan esimest.” Maailmas on igasuguseid ohte: viirustest sõdadeni, kurjategijatest loodusõnnetusteni, riiklik tööpõld on lai. Selle asemel tegeleb riik pseudoprobleemidega, nagu referendumid selliste asjade üle, kas te lubate naabril kassi pidada või kas kingad tuleb jalast võtta esikus või juba ukse taga trepikojas.