Ilmunud on Edasi raamatusarja “Iga tekst on lugemist väärt” teine raamat. Selleks on Edasi kolumnisti, nooreks Fred Jüssiks tituleeritud matkajuhi Romet Vaino teos “Peegel karu silmades”, kuhu on koondatud valik Edasi veergudel 3 aasta jooksul avaldatud ja loodusest inspireeritud artikleid. Raamatu esitlus toimus 29. septembril Rahva Raamatu kaupluses, autoriga vestles “Osooni” saatejuht Kristo Elias. Pakumegi siinkohal lugejaile vaatamiseks esitluse täispikka videosalvestist ning noppeid vestlusest.

Mõtteid vestlusest:

• Esimestel matkadel, mis ma tegin öistel maastikel, tahtsin puudutada seda kõige alust, jätta isegi bioloogilised-geograafilised teadmised kõrvale ja keskenduda inimese meeltele. Sel põhjusel valisin ka just öise maastiku. Visuaalne pool on siis mingis mõttes tugevalt piiratud ja seeläbi hakkavad muud meeled oluliselt paremini tööle. Tahtsin juhtida tähelepanu näiteks sellele, kuidas lõhnamaastikud muutuvad vastavalt sellele, kas liigud metsa alt rappa või raba pealt heinamaale. Tahtsin juhtida inimeste tähelepanu maailmatunnetusele – need meeled on meile antud, aga tundub, et me oskame neid järjest vähem kasutada siin maailmas, kus elu tehakse meile järjest mugavamaks ja pürgitakse selle suunas, et sa ei peagi oma kuulmist või haistmist kasutama – kõike saad nagu nupuvajutusega.
• Sul võib ümberringi kõik vaikne olla, aga siis sa saad aru, kui lärmakas on maailm sinu sees, mõtted, mis ei lase rahulikuks jääda. See oli üks esimene suurem kogemus, mis pani mind mõtlema, et loodus ei ole lihtsalt jalutamine punktist A punkti B, vaid isegi võib-olla suurem osa sellest on iseenda avastamine ja otsimine.
• Teinekord mulle tundub, et matkajuhina ma võib-olla teen vahel selle vea, et tahan üle navigeerida, üle mõelda. Kui inimesed tulevad matkale, siis tegelikult tahavad nad tunda mingit hästi lihtsalt kogemust, aga matkajuhina mõtled ikka, et millest ja kuidas ma peaks rääkima. Lähed selle õnge. Mõned erilisemad momendid ongi aga olnud sellised, kus olen tundnud, et ma olen matkajuhina kõrvaltvaataja – loodus teeb kõik ära. Ma olen lihtsalt toonud inimesed õigel ajal õigesse kohta.
• Räägitakse ikka, et eestlasel see väljapoole kommunikatsioon ja väljapoole elamine kõige tugevam ei ole; oleme sellised kinnised inimesed. Ja vahel on nii, et lähed inimesega loodusesse, kõnnid… ja midagi väga erilist ilmutab ennast. Olgu see või selline suveklassika, kus laukad hakkavad loojuva päikese kumas aurama ja kuskilt lendavad üle sookured. Mulle tundub, et läbi selliste kogemuste inimene unustab mingid sotsiaalsed kammitsad või normid ära. Linnas olles ja igapäevaselt tööasjadega tegeledes me võib-olla muutume hästi kitsaks, me ei näe endast eemale, meil on vaja oma asjad iga päev ära teha ja me ei keskendu sellele, et midagi kellegi teisega jagada. Aga ma näen, et kui inimene satub millestki väga elevusse, siis kõigepealt ta tahab jagada oma emotsioone kohapeal. Ja mis juhtub hiljem, on see, et läbi selliste sündmuste minu ja selle teise inimese suhtluses mingi sein kaob vahelt ära. Äkitselt saavad meist sõbrad või mõttekaaslased – mis matka alguses tundus võib-olla mõeldamatu. Vaoshoitud, oma kestas inimene tuleb matkalt tagasi, räägib oma päris muredest ja probleemidest, aga samamoodi ka rõõmudest.
• Looduskeskkonnas mingid eeldused kaovad ära. Sul tekib tunne, et sa võid looduses olla see, kes sa oled. On natuke lihtsam mingitest asjadest rääkida – sul ei trügi see osa asjust vahele, kes ütleb, et nii ei peaks tegema või et sul on muid asju vaja ajada. Omavaheline suhtlus läheb seal hästi siiraks.
• Kui sa ühel hetkel hakkad oma asja tegema – see ei puuduta ainult matkajuhiks olemist -, siis oled sa see entusiast, kes pidevalt avastab midagi uut enda jaoks ja sa teed ja teed… Aga ühel hetkel tekivad sul kliendid, grupid ja inimesed, ja siis sa jääd selle võrra nagu välja, intensiivsus hakkab vähenema. Ma ise tajungi, et olen nüüd sellises punktis, kus pean otsustama, et äkki peaks võtma natuke rohkem ruumi tagasi enda jaoks, sest muidu mu mõtteline ristiretk loodussügavustesse jääb poolikuks.
• Minu kirjutamine käib tihtipeale nii, et kui mul tekib mingi värvikam elamus, siis ma päris kohe ei suudagi kirjutama hakata. Emotsioone on nii palju peas. Ma pean tekitama mingi struktuuri või jada oma mõtetele. Ja siis mingi hetkel ma võtan selle pastaka või kirjutan arvutis – kusjuures mulle väga meeldib paberile kirjutada – ja kirjutan sellise üldise kogemuse. Tihtipeale tundmused, mis ma kirja panen, on hästi ümmargused, ja siis ma püüan enda sees puurida, mis tunne see ikkagi on. Või kui ma ei oskagi mingit sõna eesti keeles selle tunde kohta leida, siis ma üritan otsida võrdlusi, millega seda tunnet võrrelda. Kuidagi nii ma selle tekstiga mängin.
• Päris tihti on mu tekstid kirjutatud pigem öisel või õhtusel ajal, millegipärast sellisel une-eelsel ajal hakkab mõte jooksma, asjad saavad paremini paberile. Vahel kirjutan veel viimase pingutusega enne magama jäämist mingid asjad valmis, ja hommikul ärgates vaatan, et… ma ei tea, kes need tekstid siia kirja on pannud, aga mulle enam-vähem sobib. Miskipärast ei pääse ma neile asjadele hommikul värske peaga nii hästi ligi kui õhtul pimedal ajal.
• Ma arvan, et “Peegel karu silmades” on selline raamat, mida ei peaks lihtsalt algusest lõpuni kohe läbi lugema. Ma ise kujutan ette, et seda olekski mõnus lugeda õhtusel ajal, kui tahaks mõtteainet, millega jääda magama. Natuke loodust ja sisekaemuslikku teksti. Teiseks, miks mitte lugeda seda ka looduses, kui kuskil rippvoodis mere või järve ääres kiigud – miks mitte võtta mingi lugu ette ja lugeda. Võib-olla leiad sealt võrdlusi, mida saad ümbritseva keskkonnaga läbi oma kogemuse siduda.
• Inimesed on reageerinud mu artiklitele üllatavalt hästi. Üsna vara hakkasin saama tagasisidet, mis ei olnud ainult stiilis, et “tore tekst”, vaid ma suutsin inimeste sees mingisuguseid nuppe vajutada. Vahel sain A4-pikkuseid tekste, kus inimesed rääkisid oma kogemustest looduses ja sellest, mida nad kardavad, millised mõttekillud on neid inspireerinud. See oli ka minu jaoks murdepunkt, kus ma tajusin, et see kõik pole lihtsalt minu mõtete eneseväljendus, vaid neil on ka mingisugune kaal – ma ei paiska neid niisama õhku, keegi päriselt ka tarbib ja saab mingisugust innustust. See oli minu jaoks suur asi.
• Üsna palju olen tekstides puudutanud vaikuse teemat. Kuidas vaikus maailmast detsibelli haaval järjest kaob. Huvitav on, et peaaegu alati on tulnud selliste lugude peale kiri, kus keegi murelik inimene küsib – aga mida me siis teha saaks? Kas me saame seda kuidagi peatada? Kas me saaksime teha Eestisse vaikusekaitsealasid? Huvitav jah, et see vaikuseihalus või tunne, et vaikus on baasväärtus, on inimese sees kuskil olemas… Aga iga päev anname me seda pidevalt ära.
• Oma lugusid kirjutades on mu sisemine motivatsioon see, et ma tahaks innustada inimest loodusesse minema. Kui viia inimene linnakeskkonnast välja, et ta näeks mis tema n-ö aia taga toimub, siis võib-olla tekib tal ka suurem tunne, et tahaks midagi sekka öelda. Keskkonnaharidus noorte ja laste puhul on ka oluline – sealt hakkab kõik suuresti pihta. Kellel tekib emotsionaalne side loodusega. Tulevikku silmas pidades on oluline, et kui neil absoluutselt kontakti loodusega pole, siis on väga lihtne neid paberil veenda, et teeme mingeid otsuseid, paberil on numbrid suuremad.
• Ma tahaks küll kolida asustusest loodusele lähemale, aga päris Sammalhabemeks ma ikkagi ei pretendeeri. Vähemalt esialgu mitte. Aga mine tea, mis vanaduspõlv toob. Huvi pürgida loodusele veel lähemale on mul küll olemas. Ma otseselt ei taotle isolatsiooni või äraminemist, vaid mind huvitab rohkem tasakaal. Kuigi ma pendeldan kuskil äärmustes, siis seal äärmustes ära käies tunnen palju seda ka, et tegelikult ma nii eraklik polegi. Et tahaks inimeste keskel ka olla.

Soovi korral saad raamatu osta veebipoest: Rahva Raamat

Nii Romet Vaino kui ka sarja esimese autori Kristjan Porti raamatud on saadaval raamatupoodides. Vaata ka Kristjan Porti raamatuesitlust, kus autoriga vestleb kirjanik Jan Kaus.