5. septembril kohtusid päikeselises Kadriorus Kirjandustänava festivalil Loomingu Raamatukogu sõbrad – tõlkija Tanel Lepsoo ja kirjandusteadlane Katre Talviste, kes esitlesid kuldsarja trükisooja teost, Pierre Bayard’i raamatut “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?”.

Selles väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid nii vanemast kui ka uuemast kirjandusklassikast.

Toome Edasi lugejateni mõned lustakad katked Tanel Lepsoo ja Katre Talviste jutuajamisest.

Katkeid Tanel Lepsoo ja Katre Talviste vestlusest

Tanel Lepsoo: Märkasin veidi eemal kinnist telki, mis kandis pealkirja “Kirjanduslikud pihtimused”. Tõenäoliselt võib seal pihtida raamatutest, mida me ei ole lugenud, aga mille kohta oleme pidevalt väitnud, et me seda oleme. Ja kui ma nüüd püüaks Bayard’i värskelt ilmunud raamatu “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?” ühe lausega kokku võtta, siis sellest, mida me pole lugenud, ei tohiks rääkida mitte kinnises telgis või kusagil nurga taga, vaid avalikult.

Alustangi isikliku avaliku pihtimusega.

Kui keegi oleks küsinud käesoleva aasta maikuus, kas ma olen lugenud Silvia Rannamaa “Kadrit”, siis ma oleksin öelnud: “Jah.” Aga mai lõpus hakkasin teost üle lugema ja selgus, et ma ei mäleta sellest raamatust mitte kui midagi. Raamatu lõpuks olin ma jõudnud veendumusele, et nüüd on kaks varianti, millest esimene võiks olla kirjandusteaduslik lähenemine.

Selle kohaselt lugesin ma Rannamaa teost umbes 12-aastaselt, kui minu kirjanduslikeks iidoliteks olid Alexandre Dumas ja Jules Verne. Ja lugu ühest tütarlapsest, kes elab koos vanaemaga väga koledas korteris, oli ainus, mis mulle meelde jäi. Ilmselgelt ei pakkunud see raamat tol ajal minusugusele noormehele väga suurt kirjanduslikku rivaliteeti ja kõik muu ununes.

Aga on ka teine hüpotees, mis on psühhoanalüütiline. Nimelt oli “Kadri” teatavasti kohustuslik kirjandus ja minu tolleaegne kirjandusõpetaja oli ühtlasi ka minu ema. Seega pidin järelikult valetama samaaegselt nii oma kirjandusõpetajale kui ka oma emale. Mis tähendab, et alateadlikult surusin raamatu mittelugemise endas nii alla, et sellest sai teadmine, et olen raamatu läbi lugenud.

Täna siin sõbralikus seltskonnas olen ma tõesti sellises positsioonis, kus ma võin neist asjust pihtida. Aga kui ma oleksin praegu näiteks töövestlusel ja asi poleks “Kadris”, vaid kõne all oleks “Jumalaema kirik Pariisis” ja sellest sõltuks minu palk, töökoht ja üleüldine reputatsioon ülikoolis, siis ma võib-olla räägiksin teist juttu.

Kui püüda kokku võtta Bayard’i raamatu sõnum, siis see ütlebki, et kuulge, mis seal vahet on, kas oled lugenud või mitte. Tulemus on ju sama – mäletame midagi hägusat loetud raamatust ja räägime sellest. On siis vaja üldse välja selgitada, kes ja kui palju päriselt luges? Just see väljaselgitamine on Bayard’i sõnul sekundaarne, eriti kui tulemus on üks. Tema sõnumis on teatud kompleksidest vabastamise soov, aga sellest näilisest kergusest hoolimata ei ole käesolev raamat vaid lihtsalt lõbus lugemine.

Katre Talviste: Ka mul on selliseid kogemusi. Kuna ma töötan palju põhikooli õppematerjalidega, on praegu suurepärane võimalus lugeda üle neid raamatuid, mida ma enda arvates väga hästi mäletan oma lapsepõlvest, aga mille on keegi vahepeal ilmselgelt ümber kirjutanud või on tegemist olnud loominguliste mälestustega.

Nagu üks meie omaaegne õpilane, kes väitis, et on Tammsaare luulet lugenud. Õpilased on lugenud mida iganes, kui nad arvavad, et see on väide, mida me kuulda tahame. Probleem pole niivõrd selles, et õpilased pole tegelikult lugenud, vaid selles, et nad peavad valetama, et on lugenud. Aga mis moel kirjandusharidus võidab, kui noor valetab, et on lugenud teost, mida pole olemas, seda ma ei tea.

Iseenesest juhtus ka Bayard’i raamatuga täpselt samasugune lugu – ma ei olnud üsna hiljutise hetkeni kindel, kas ma olen teda lugenud. Kohe kindlasti olen ma kirjutanud sellest raamatust gümnaasiumi kooliõpikusse, kindlasti olen sellest ka rääkinud. Arvasin, et ju ma siis olen lugenud. Ma ei ole kindel, kas see nii oli, aga ma ei saa seda ka kunagi teada.

Bayard ütleb: “Lugemine on kaduv tegevus.” Ja me kaotame järje mitmel moel. Me kas ei mäleta, kas oleme lugenud. Või mida oleme lugenud. Või siis mäletame raamatuid sellisena, nagu me neid lugenud ei ole.

Tanel: Meie hulgas ringlevad mingisugused arusaamad loetust, aga teos ise on tõepoolest kaduv.

Katre: Mulle meenub ülikooliaegne kursus, kus tuli lugeda hästi palju erinevat ilukirjandust, mida ma ka tegin, lootuses leida kõiki neid ägedaid kohti, mida õppejõud olid refereerinud ja tsiteerinud ja mida seal üldjuhul kunagi ei olnud. Terved stseenid, mis kõlasid nii ägedalt – neid tõesti ei olnud neis raamatutes. Küll aga oli teisi suurepäraseid seiku.

Bayard tahabki tegelikult öelda, et see ongi lugemise reaalsus – tekstid elavad ja ununevad ja tulevad meelde ja transformeeruvad.

Ja see algkoolis juurutatud vastandus folkloori ja kirjanduse vahel, mille peal me oleme üles kasvanud, on võib-olla illusoorsem, kui me arvame. Nii et mulle tundub, et Bayard on kirjutanud väga realistliku raamatu.

Tanel: See ongi Bayard’i meetod. Autor oleks võinud kirjutada väga tõsiteadusliku, keerulise sõnavara ja ilma ühegi näiteta raamatu, aga tegelikult on kokku saanud üks kompilatsioon erinevatest lugudest, mis annab võimaluse igal inimesel leida mõni sarnane lugu omaenda elust.

Bayard esitab huvitava väite, et ei ole soovitav palju lugeda. See võib tunduda kummaline, eriti teile, kes te täna Kirjandusfestivalil viibite. Tegelikult tahab autor öelda aga seda, et kui te olete küll palju lugenud, kuid teil ei ole sellest midagi külge jäänud, pole see piisav põhjus pidada end tähtsamaks neist, kes on lugenud vähem, aga kellele on rohkem külge jäänud. Selline teataval määral klassivahe olulisusele näpuga näitamine on tähtis.

Katre: Bayard rõhutab, et oma esseistikas lähtub ta sellest samast printsiibist, mida tasub silmas pidada ka jutukirjanduse lugemisel – jutustaja ja autor ei ole sama instants. Bayard ise on palju lugenud, aga ta püüab rõhutada, et peaksime otsa vaatama tegelikkusele, kus kõikidel inimestel ei ole palju raamatuid või nad ei ole veel avastanud, et on olemas raamatud. Samuti peaksime vaatama otsa iseenda tegelikkusele, et me mäletame raamatutest vähem, kui me praalime – või räägime sekundaarsete või kolmandate allikate põhjal –, ilma et see meid tegelikult häiriks.

Tekstiga suhestumine võib toimuda tohutult suurel variatiivsuse skaalal. Seda Bayard rõhutabki – on tuhat erinevat viisi, kuidas me raamatuga kokku puutume, ja et kirjandushariduses ei peaks keskenduma niivõrd sellele, kuidas teha üksteisele nägu, et oleme mingi kindla arvu teoseid kaanest kaaneni läbi lugenud, vaid rohkem sellele, kuidas rääkida ausalt, kust me neist teostest kuulsime ja mida me kuulsime. Mulle tundub see eetiliselt ja poliitiliselt väga oluline platvorm. Tegelikult me ju teame, et kunagi elus ja kunagi ajaloos ei ole kõik inimesed lugenud kõiki raamatuid.

Tanel: Raamatu sõnum pole kindlasti see, et kirjandus on suvaline või et sellesse peaks suhtuma ilma respektita. Bayard tahab, et me suhestuksime, sest kui võtame kogu maailmamere, kus raamatuid on miljonite kaupa, siis meie lugemus ja teadmine on üks väike tilk. Aga selle mõtte lahendamine on huvitav sellest hetkest, kui meil tekib ühine vestlusobjekt. Ka kõige halvema filmi üle, mida me kõik oleme näinud, võib tekkida palju produktiivsem diskussioon kui siis, kui igaüks on lugenud ainult ühte raamatut, mida teine ei ole lugenud, ja lugeja avaldab saladuse vaid siis, kui tema vestluspartner on mainitud teose korralikult läbi lugenud.

Üks on kindel – Bayard tahab, ja seda mõtet ka tema raamat rõhutab – lugeja peab olema loominguline isiksus.

Katre: Loominguline lugeja on kindlasti ka Bayard ise. Igas peatükis loeb või vaatleb ta mõnda teost, mis ei pruugi päriselus nii põnev ollagi kui tema kirjelduses. Avastamist on igal juhul!

***

“Loomingu Raamatukogu kuldsari” toob uues trükis lugejateni nõutud lemmikud maailmakirjanduse klassikast läbi kuue kümnendi. Aastas ilmub kuus raamatut. Järgmisena Doris Lessingi “Imerohi ei ole müüdav”, tõlkinud Valda Raud ja Krista Kaer. Sarja ilmumist toetab “Eesti novell”. Otsi LR üles ka Facebookis ja Instagramis!

Artikli autorid on tõlkija ja Loomingu Raamatukogu projektijuht Maria Esko ning raamatusõber Ester Urbala.