Valgevenes toimuv on rusuv. Hoiatav ja lõikav meeldetuletus kogu demokraatlikule maailmale, millise julmuseni võib viia see, kui lubame kurjusel maad võtta. Sulgedes silmad ja nägemata oma osalust (see ei puuduta otseselt mind või mina täidan ainult käsku), levitame ühiskonnas ükskõiksust. Ükskõiksus aga on roheline tuli vägivallale ja vaenule, kirjutab Sofi Oksanen hiljuti Edasis avaldatud ja Helsingi eetikakonverentsil peetud kõnes. Selle, et midagi olulist on puudu, avastame alles siis, kui oleme sellest juba ilma. Moraalne pankrotistumine toimub järk-järgult ja lõpeb teadagi – krahhiga. Seda tasub silmas pidada ka Eesti arengutele mõeldes. Lennart Meri: “Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi.”
Valgevene inimeste tahe võidelda end vabaks diktaatori ikkest on alanud ja see ei saa lõppeda teisiti kui võiduga kurjuse üle!
Soovitame lugejatel jälgida Igor Taro kokkuvõtteid Valgevene meeleavaldustest tema Facebooki ajajoonelt. Kes soovib venekeelset infovoogu ise põhjalikult uurida, siis on abiks portaal https://news.tut.by/ ja sealt hargnevad viited.
Valgevene kroonika 09.09: 3 fakti lühidalt
- Esmaspäeval Ukraina piiril oma väljasaatmise nurjanud Maria Kalesnikavat süüdistatakse Valgevene režiimi poolt võimuhaaramise katses, sama süüdistuse sai tema kolleeg koordinatsiooninõukogust jurist Maksim Znak ning advokaat Ilja Salej.
- Minskis toimus kohus vetelpäästjate üle, kes päästsid pühapäeval uppumisohust OMON-i eest jõkke pagenud inimesi.
- Maskides mehed haarasid solidaarsusaktsioonile kogunenud naisi ning värvisid täna kaks korda üle “Muutuste väljaku” DJ-de grafitit.
1. Süüdistused riigipöördekatses
Maria Kalesnikava esmaspäevane tegu Ukraina piiril rikkus tõsiselt Lukašenka plaani, kes kavatses samal päeval teatada võidukalt Vene riigipropaganda koorekihile, et viimased vastupanujuhid on riigist pagenud ja tema autoriteeti ei ohusta enam miski. Temaga koos samal päeval kinni peetud ning Ukrainasse viidud Ivan Kravtsov ja Anton Rodnenkov selgitasid Kiievis peetud pressikonverentsil sündmuse tagamaid.
Nad läksid Kalesnikava koju pärast teadet tema röövimisest Minskis päise päeva ajal. Üsna pea pärast seda surusid neid jälitanud maskides mehed neid samamoodi bussidesse ja viisid kõigepealt miilitsasse ning seejärel kuhugi kinnipidamiskohta. Viimise ajal neile midagi ei selgitatud, tõmmati must kott pähe, nagu maffiafilmides. Siis ähvardati väga pikkade vangistustega, kui nad ei soostu Ukrainasse välja sõitma. 12 aastat vanglat mingite väidetavate majanduskuritegudega seoses.
Eks ta üpris kummaline kokkusattumus ole, et kõik Lukašenka režiimi kritiseerivad inimesed, kellel on mingi ettevõtlustaust, on muutunud üleöö majanduskurjategijateks.
Eeluurimisvanglast viidi nad eraldi autodega kolonnis Ukraina piirile, vahepeal põigati sisse KGB-sse, sellest said nad aru. Ilmselt hoiti seal kogu päeva röövitud Maria Kalesnikavat ja seejärel liiguti edasi piiri suunas.
Kuna Valgevene piiripunkt asub umbes 5 kilomeetri kaugusel reaalsest riigipiirist, siis sellest sõideti hooga läbi, mingit piirikontrolli ei toimunud. Kolonnis oli meestest ühe kinnipeetava auto. Vahetult enne piiri kamandati nad enda autosse, kust nad leidsid oma passid. Mõni aeg hiljem kuulsid, kuidas suure käraga toodi auto juurde keegi veel ja see oli Maria Kalesnikava. Ta lükati autosse ja öeldi: “Anna gaasi!” Kui Maria nägi istme peal oma passi, siis hakkas ta seda kohe tükkideks rebima ja murdis autost välja ning mehed panid kohe Ukraina poole edasi ajama – nii polnud võimalik teda enam nende autosse toppida.
KGB ei osanud vist sellist asjade käiku ette näha ning täna teatas Valgevene uurimiskomitee, et Kalesnikavale esitati süüdistus põhimõtteliselt riigipöördekatses.
Kolmapäeva hommikul viidi opositsioonilise eks-presidendikandidaadi Viktor Babariko staabist kaasa ka koordinatsiooninõukogusse kuuluv jurist Maksim Znak, kes oli kaasatud õiguseksperdina, ning Maria Kalesnikava advokaat – nad mõlemad said samuti süüdistuse riigipöördele kaasa aitamises. Paralleelselt mindi veel viimase Valgevenes ja vabaduses viibiva Koordinatsiooninõukogu liikme Svetlana Aleksijevitši koju, kes ei avanud ust. Mäletatavasti on Svetlana Aleksijevitš juba väärikas eas kirjanik ja Nobeli laureaat, rahvusvaheliselt väga tuntud inimene. Augusti lõpus tassiti ka teda uurimiskomiteesse ülekuulamisele, kus ta lihtsalt keeldus tunnistuste andmisest.
Lõpuks hakkasid Svetlana Aleksijevitši ukse taha kogunema ajakirjanikud ning saabuma ka välisdiplomaadid. Esimesena jõudnud Rumeenia suursaadikule ei julgenud Aleksijevitš ust avada. Hiljem suhtles juba suurema reporterite seltskonnaga üle läve ning ütles, et Lukašenka terroriseerib omaenda rahvast. Ühtlasi kordas Aleksijevitš oma avalikus pöördumises kirjutatut, et Moskva võib oma praeguse poliitikaga valgevenelased Venemaa juurest eemale tõugata.
Ta küsis ka, miks vene intelligents ei kaitse kõvahäälselt valgevenelaste rahvuslikku uhkust.
Pärast tuli kirjanikuprouale koju veel Euroopa Liidu saadikute delegatsioon. Videolõigust tundus, et Aleksijevitšil oli hea meel, et Maria Kalesnikavat ei õnnestunud Valgevenest välja saata: “Päris lahedasti Maša neile näitas!” Võib arvata, et niisama vaikselt ei õnnestu Valgevene režiimil Nobeli laureaati kuhugi kongi lohistada. Kuigi juba praegu on Lukašenka teinud piisavalt korraliku rahvusvahelise skandaali jagu.
Paistab, et Euroopa Liidul oleks aeg arutada mitte reisikeelde, vaid tema tagaotsitavaks kuulutamist inimsusevastaste kuritegude tõttu. Ning samas paketis ka Navalnõi mürgitamisega seoses korraliku valu tekitamist Putinile, kes on võtnud ette Lukašenkat toetada.
2. Kohus vetelpäästjate üle
Kogu müüt Valgevene režiimi suurest toetusest pudeneb iga päev uute tunnistustega sellest, kui palju peavad võimud rakendama repressiivmeetmeid väga erinevate inimeste ja isegi ametiisikute kallal.
Viimane näide on Minski vetelpäästemeeskond, kes peeti terve vahetusega kinni pühapäeva õhtul, kuna nad päästsid uppumisohust OMON-i eest jõkke pagenud inimesi ja viisid nad teisele kaldale vetelpäästejaama sooja, selle asemel et anda üle miilitsale. Sellist teguviisi pidasid jõustruktuurid allumatuseks ja korrakaitse korralduste mittetäitmiseks. Nii oli varsti pärast inimeste päästmist vetelpäästejaamas trellitatud miilitsaauto ning kogu päästekomando viidi kinnipidamisasutusse. Täna said nad alles välja ja nende lugu on muidugi leidnud väga suurt vastukaja. Tänavale on ilmunud vetelpääste julgust esile tõstev grafiti.
3. Grafiti
Minskis jätkusid ka tööpäeval väiksemad solidaarsusaktsioonid Maria Kalesnikava ja teiste kinnipeetute vabastamiseks. Miks ma ei kirjuta protestiaktsioonid, vaid just solidaarsusaktsioonid – protest tegeleb põhiosas võimuvastase retoorika ja loosungitega, kuid argipäevade väiksemad aktsioonid on enamasti korraldatud solidaarsusest võimude repressioonide tõttu kannatanute suhtes.
Nii oli Nemiga kaubanduskeskuse juures mõnekümne naise kogunemine eelkõige solidaarsuse väljendus Maria Kalesnikavaga. Sama oli Valgevene meditsiiniülikooli juures toimunud inimkett, kus seisid lisaks üliõpilastele ka valgetes kitlites õppejõud. Juba eile õhtul levisid sotsiaalmeedias pildid, kus väga erinevate ülikoolide tudengid tegid täpselt sama asja: riietusid valgesse või punasesse kampsunisse ning paigutasid end loenguruumis nii, et eest paistaks valge-puna-valge trikoloor. Selliseid kolmevärvilisi loenguruume oli ikka omajagu.
Kolmapäeval ilmus ka pikk video Valgevene Lingvistilise ülikooli õppejõudude repliikidega – seal oli kümneid dotsente, professoreid ja lektoreid, kes mõistsid ülikoolis toimunud kinnipidamised hukka ning nõudsid, et riigis hakataks austama elementaarseid inimõigusi ja vabadusi.
Loomulikult ei möödunud kõik see järjekordse jõudemonstratsioonita: nii Nemiga kaubanduskeskuse juures kui ka Malinovka linnaosas pühvli monumendi juures toimunud aktsioone käisid maskides jõugud häirimas ning sealt viidi ka kümneid inimesi taas kaasa. Üksikuid õnnestus kinnipidamisest päästa.
Valgevene võim arvab, et ta taastab kontrolli, kuid samal ajal teeb ta nii, et järjest rohkemate inimeste jaoks muutub see provotseerimata miilitsavägivald isiklikuks asjaks ja iga päevaga on üha vähem neid perekondi ja kollektiive, kus keegi ei tunneks kedagi, keda oleks maskides mehed peksnud või numbrimärkideta bussi tirinud.
Eks Lukašenka võib ju oma intervjuus igasugu pada ajada sellest, et sotsiaalmeedia piltide jaoks värviti kannikad siniseks ning tegelikult pole keegi haiget saanud. Tema juttu usub võib-olla Russia Today peatoimetaja Margarita Simonjan, kuid tänaval peksa saavad valgevenelased on pärisinimesed ja kui neid on iga nädal mitusada tuhat, siis kaua see riigitelevisioon oma alternatiivreaalsust ikka suudab hoida.
Ukrainas oli samuti tükk aega olukord, kus opositsiooni-meeleavaldusi
Samuti peavad jõustruktuurid lõputut sõda Minski linna sümbolitega, millest kuulsaimaks saanud “Muutuste väljaku” hoovi mindi täna DJ-de seinamaalingut seekord musta värviga üle võõpama. Hommikune ülevärvimine oli järjekorras juba seitsmes. Päeval pesid kohalikud maalingu värvi alt niimoodi välja, et nüüd on DJ-de kuju tumedal, mitte heledal taustal. Õhtupoole toimus sinna ette käepärastest vahenditest rajatud laval väike festival, kus igasugu trikimeistrid demonstreerisid oma vigur-vabavisete oskusi ja hiljem toimus kontsert. Kontserti ei julgenud maskides mehed segama tulla, saabusid hoovi alles siis, kui enamik rahvas läks kodudesse laiali. Pimeda saabudes hakati DJ-de kujutist taas mustaga üle võõpama.
Mida see tähendab? See tähendab, et kahe Leetu pagenud noormehe kujutised seinal kujutavad Valgevene de facto presidendile nii suurt ohtu, et kogu tema julgeolekujõud peavad päevast päeva sellega tegelema – ühed värvivad üle ja teised turvavad. Vaatame siis huviga, mitu tundi see värske värv seal peal püsib.
Need on mõned killukesed Valgevene presidendivalimiste järel lahvatanud vastasseisu 32. päevast.
Fotograafid riskivad eludega
Autor Vadim Zamirovski (portaali tut.by fotokorrespondent) kirjutas, et tal oli tonnide viisi ägedaid fotosid 1. septembri tudengite meeleavaldustest, kuid ta otsustas panna üles vaid selle ühe foto, mis ilmestab hetkeolukorda Valgevenes kõige paremini. Põhjus, miks minagi seda jagan, on see, et foto autor Vadim Zamirovskit peeti täna tööülesannete täitmise ajal jõhkralt kinni – lennati peale selja tagant, suruti vastu maad ja topiti seejärel mikrobussi, bussis peksti veel, võeti ära mälukaardid ning seejärel visati kusagil linna ääres bussist välja. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et õiguskaitseorganid nii ei tee. Niiviisi ei kaitsta miskit, mida võiks pidada õiguseks. Nii et mõelge seda pilti vaadates, millega peavad iga päev riskima inimesed, kes neid teie jaoks tänavatel teevad. (3. september)
