Vikerraadio Ööülikooli seekordses loengus räägib vandeadvokaat Hannes Vallikivi õigusemõistmisest ja õigusemõistjatest ning sellest, kuidas juriidilises džunglis leida üles tõde ja õigus. Samuti antakse lühike ülevaade kohtupidamise ajaloost.
Mõtteid loengust:
- Vabadus tähendab seda, et Eesti riik on liberaalne, kus on kõik võrdselt vabad. Vabaduse mõiste tuli riikide konstitutsioonidesse Prantsuse revolutsiooni ajal – me kõik teame Prantsuse riigi deviisi “vabadus, võrdsus, vendlus”. Prantsuse inimeste kodanikuõiguste deklaratsioonis on vabadust defineeritud nii: “vabadus seisneb selles, et tohib teha kõike, mis ei too kahju kellelegi teisele. Ühelegi inimesele ei tohi tema õiguste teostamisel seada muid piire kui selliseid, mida seab ühiskonna teiste liikmete samade õiguste teostamine”. Kõlab keeruliselt, aga väljendab kõlbluse kuldreeglit “ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”. Sellise reegli järgi võiksime me kõik ju elada. Ja võib-olla poleksi rohkem seadusi vaja, kui me seda reeglit meeles peaksime.
- Võrdsus on Prantsuse 1789. aasta deklaratsioonis defineeritud nõnda: “seadused peavad olema ühesugused kõigile. Seda nii karistamises kui kaitse andmises. Seaduse silmis peavad kõik kodanikud olema võrdsed, seepärast peavad neil olema ka võrdsed võimalused vastavalt nende võimetele pääseda avalikele ametikohtadele ja teenistustesse ning saada tunnustusavaldusi ilma muude erisusteta kui need, mis johtuvad kodanike isiklikest voorustest ja annetest”. Ehk et seadus peab kohtlema kõiki võrdselt.
- Õigusriik tähendab seda, et inimese üle ei otsusta mitte valitseja meelevald, vaid kõik käitumisreeglid on kirjas seadustes ja need seadused on kõigile ühetaolised, kaasa arvatud valitsejale. Nagu kunagi öeldi: Ameerika Ühendriikide kuningas on seadus.
- Ühelt poolt peab seadus olema piisavalt selge, eriti karistusseadus. Aga teisalt peab see olema ka paindlik, et seadus saaks uutele olukordadele reageerida. Kus on paindlikkust vaja? Näiteks me oleme kõik kokku puutunud igasuguste tegevuslubade, juhilubade, relvalubade ja muu sellisega. Kui seaduses on absoluutsed keelud ja ametnik laiutab käsi – dura lex, sed lex (karm seadus küll, aga see on seadus, ja see on kõigi jaoks selline). Oled adapteerunud eestlane, Abhaasia eestlane, aga passi sulle anda ei saa. See tundub ebaõiglane ja teatud paindlikkust on teatud olukordades ikkagi vaja. Sest seadus ei suuda reageerida, ilma et seal oleksid väikesed lõtkud. Nad ei suuda kõigile elulistele olukordadele reageerida. Need lõtkud ei tohi lihtsalt liiga suured olla – kriminaalõiguses ei tohi nad üldse suured olla. Paindlikkuse piiri tõmbamine on üks keeruline asi.
- Kas riigi tegevus peab olema JOKK – juriidiliselt korrektne? Jah, peab, loomulikult, alati. Aga sellest üksi ei piisa. Selleks et inimesed kogeksid riiki – ametnikke, võimukandjaid, kohtunikke ja nende tegevust – õiglasena, peaksid riik ja võimukandjad käituma kooskõlas selliste aluspõhimõtetega nagu võrdne kohtlemine, solidaarsus, demokraatia. Et inimesi kaasatakse ja kaitstakse rahvuslikku identiteeti. Et riik ja ametnikud kõik seda teeksid. Et võimukandjad oleksid püüdlikud ja empaatilised.
- Lisaks JOKK-ile peab olema ka MOKK, st et ka moraalselt on kõik korrektne. Kui panna see matemaatika keelde ja küsida, kas JOKK + MOKK = OK, siis ma ütleks, et vastus sellele ei ole nii lihtne. Moraal on sisuliselt defineerimata. Seda on väga raske teha, filosoofid on püüdnud seda aastatuhandeid teha. Ja õiglus, millele viidatakse meie Põhiseaduses, ei ole õigustermin. See on filosoofiline termin. Ja paraku on ta suhteline. Ei ole ühtegi mõõdupuud, ei saa võtta ühtegi filosoofi, kelle teooria õigluse kohta oleks õigem kui mõnel teisel.
- Õigus on headuse ja õigluse kunst. Õiglus peab alati olema osa õigusest. Olgugi et me ei suuda õiglust defineerida. Kui rahvas tunneb, et elu või seadus ei ole õiglane, ja see tunne on ehe, siis tal on õigus nõuda, et seadus oleks lisaks sellele, et ta on juriidiliselt igati korrektne (vastab Põhiseadusele, on avaldatud ja normgi on selgelt kirja pandud), ka õiglane. Õiglus on seaduse ankur.
