Tahtsin kirjutada rahulikust ja unisest puhkusekuust augustist ning sellele järgnevast kooliaasta alguskuust septembrist. Sellest, et erakonnad söövad oma sõnu, kuigi on lubanud sisulist riigireformi ja isegi vastavaid ühismemorandumeid allkirjastanud, aga pakuvad selle asemel tühja kõminaga eelnõud. Lisaks avaldustele, mis sisuliselt võrdsustavad kriisile viidates riigipalgal olemise mingi eri vormi sotsiaalabiga. Või et riik on vist enamuse, sealhulgas kindlasti poliitikute ja ametnike arvates valmis ja vajabki vaid peenhäälestust. Mis siis, et maailm me ümber on hoopiski üha kiirenevalt muutumas, mida kajastavad nii pikemaajalised trendid kui ka otseselt praegusest COVID-19 pandeemiast tingitud muutused. Ning mis kõik eeldavad, et ka meie riik ja ühiskond selle kõigega targalt kohanema peab. Seega ikkagi muutuma.
Aga võta näpust, nagu tihti juhtub, läks augustis hoopis kuumaks. Meie lähikonnas – Valgevenes. Kuid kaugeltki mitte ainult see ei juhtunud meie naabruses.